Midagi mälestuseks: Hollandlastest jäi lisaks piltidele maha paljut muudki nende võõrustajate südameisse!

Tõenäoliselt on terve meie koolipere vähemalt natukegi kuskilt kuulma juhtunud tõsiasja, et oktoobris käis meil külas väike grupp Hollandi Merlet College’i õpilasi. Projekti juhtisid meie poolt kaks rõõmsameelset inglise keele õpetajat Danica Kubi ja Katrin Ojaveer ning hollandlaste poolt kaks kroonilise lõbususe all kannatavat meesõpetajat. Külalised olid Tartus nädala ning kõige planeeritu läbiviimiseks sai aega näpistatud ka treffneristile kullahinnaliste unetundide arvelt.

Vahetus algas oktoobrikuu arvestuse nädalale eelnenud reede pärastlõunal, kui pärast tunde kogunesid projektiga seotud õpilased kooli aatriumisse. Mulluse vahetusprojektiga seotud õpilastel õnnestus oma juttudega tekitada meis arusaam hollandlastest kui geelitatud peadega lõbusatest tegelastest. Neid me siis ootasimegi, kõhus mõnus ärevus. Ja ega pettuda tulnudki – külaliste saabudes selgus mõne hetkega, et poiste soengud on tõepoolest sätitumad kui tüdrukute omad.

Esimesed mitteametliku tegevusplaani punktid läksid täitmisele veel samal õhtul, kui külmetavad hollandlased Tartuga esialgselt tutvuma viidi. Kohvikukülastusest küll suurt midagi välja ei tulnud, ent sellegi poolest sai tutvust tehtud öise kesklinna ning mõningate reedeõhtuste tavadega.

Ja sõnu pole vajagi: Apelsini üleandmiseks on, tõsi, tavapärasemaidki mooduseid, kuid ega siis hollandlased tavapärased pole!

Järgmine päev oli perepäev. Umbes pool grupist suundus Otepää seiklusparki vallutama, teine pool võttis ette tiiru Suure Munamäe ning Piusa koobaste kanti. Peab ütlema, et seda päeva ei oleks ilma poolest küll mitte kuidagi paremini valida saanud – päike säras, taevas oli helesinine, loodus sügiseselt kirju. Suure Munamäe jalamil nägime isegi selle aasta esimest lund.

Pühapäev oli photohunt’i päralt. Meile anti kätte ports ülesandeid, mida ja kuidas pildistada, ning lasti kogu see segane kamp linna peale lahti. Tulemuseks oli mitu huvitavat fotopresentatsiooni, hulganisti toredaid seiku ning teadmine, et hollandlased on aeglased. See viimane tuli eriti eredalt esile siis, kui fotojahi viimased kümnendminutid tiksuma hakkasid ning pedantsed eestlased iga hinna eest kõike ettenähtut lõpetada püüdsid.

Esmaspäeval tehti tiir AHHAA keskuses. Päev päädis aga spordiõhtuga koolis. Hollandlaste saalihokioskust ei tohi alahinnata, sest alati ei pruugigi olla võit meie päralt.

Teisipäeva põhirõhk oli rabamatkal ja hollandlased nägid ära Endla raba. Kolmapäev oli aga Tallinna päralt. Tegime tiiru vanalinnas, Bastionikäikudes ning Patarei vanglas. Bastionikäikudes, muide, soovitan ära käia ka kõigil kohalikel, kes sinna veel sattunud pole. Kuigi veidi ruttav või pealiskaudne, oli see siiski mõnusalt huvitav ning informatiivne kogemus.

Kas teie näiteks teadsite, et neis veel hiljuti unustatud käikudes on olnud nii omamoodi varjendilinn kui ka mitme kodutu pere eluruumid? Või seda, et käigud on mingi salapärase tee kaudu seotud Pirita kloostriga?

Neljapäeva õhtul pidasime maha hüvastijätupeo. Tuleb välja, et hollandlaste suhe kellade ja punktuaalsusega on küsitav. Nimelt õnnestus neil iseenda peole kõva pool tundi hilineda.

Rongimäng täies hoos: Üks ees, teised järel!

Reedel saatsime sõbrad bussiga pealinna poole.

See oktoobrinädal on üks neist kogemustest, mille omamist kahetsema ei pea. Nädala jooksul õppisime uusi asju nii meie kui ka nemad ning saime kõik hulga toredate kogemuste võrra rikkamaks. Meie külaskäik Hollandisse toimub järgmise aasta märtsis, seega, kohtumiseni tulpide maal!