Alles 6 aastat tagasi lõpetas Hugo Treffneri Gümnaasiumi noormees, kes nüüdseks on siin tagasi, seekord aga teises rollis. Välimuse põhjal võiks teda julgelt õpilaseks pidada, kuid tema rutakas samm ning süles olevad õppematerjalid reedavad, et tegu on õpetajaga. Meie kooliperega on liitunud ajalooõpetaja Andre Pettai.

Andre arvab: Inimesed teeb edukaks mõtteviis, et ei tohi karta eksida. Kui kukud, tuleb alati julgeda püsti tõusta. Ei tohi karta ebaõnnestumisi. Foto: Mari-Liis Kullamaa

Andre on pärit siitsamast Tartust, Supilinnast. Ta ise ütleb, et oli väiksena korralik poiss. „Vanim vend, ju ma sellepärast olin korralik“, naerab Andre oma lapsepõlve meenutades. Lapsena unistas ta saada sportlaseks, täpsemalt kergejõustiklaseks.

Ahvatlev ajalugu

Oma kooliteed alustas Andre Tartu Kesklinna Koolis. Oma klassi meenutab ta hea sõnaga: „Klass oli ühtne, kõik said omavahel väga hästi läbi ja hoidsid kokku.“ Paljud Andre praegused sõbrad ongi tema endised klassikaaslased. Samuti väärivad kiitust tema põhikooliaegsed õpetajad. Eriliseks lemmikuks oli talle ajalooõpetaja, tänu kellele huvi ajaloo vastu alguse saigi. Andre hindab väga seda, kui inimene on millegi juures südamega ning just selline tema õpetaja oligi. Võrreldes põhikooli- ning keskkooliõpetajaid, ütleb Andre, et põhikoolis on nende kohustus ka lapsi kasvatada. Keskkoolis ollakse rohkem suunajad.

Humanitaarist reaaliks

Põhikooli lõpetas Andre hästi, neljade-viitega. Edasi viis ta koolitee siia – Hugo Treffneri Gümnaasiumisse. Vaatamata sellele, et Andre on läbi ja lõhki humanitaar, läks ta õppima hoopis reaalsuunda. „Ju see otsus peamiselt sõprade järgi tehtud sai,“ põhjendab ta oma valikut.  Sel ajal oli kolm reaalsuunda ning üks humanitaarharu. Oma otsust ta ei kahetse. Andre meenutab, et temaaegsed „hummid“ olid teistsugused kui praegu. Hetkel on tema õpetada ka üks humanitaarklass. „Minu aja humanitaaris käisid pigem heas mõttes boheemlaslikumad õpilased. Praegu on aga teistmoodi. Mõni õpilane meenutab mulle ennast, kui ma alustasin oma keskkooliteed,“ võrdleb ta.

Koolis teada ma sain…

Hingega õpetaja: oma tunde valmistab Andre korralikult ette ning otsib õpilastele ka huvitavaid lisamaterjale. Foto: Mari-Liis Kullamaa

Õpilase Pettai jaoks oli algus Treffneris  raske. „Algus oli päris ehmatav. Inimesed ümberringi tundusid väga targad ja tublid, mida nad muidugi olid ka. Ma olin sattunud keskkonda, mis ei olnud minu jaoks mugav ning harjumisega läks ikka aega,“ meenutab Andre. Ta ütleb, et on raske kohaneja. „Kui direktor minult vestlusel küsis, mis on minu nõrgad küljed, mainisin ära just selle.“ Ajapikku aga muutus keskkond omasemaks ja kool kodusemaks.

Õppeainetest meenutab Andre hea sõnaga kunstiajalugu. Ta ütleb, et õpilased peaksid hindama võimalust õppida sellist silmaringi laiendavat ainet. Kursuse nimeks paneks ta hoopis „Sissejuhatus ülikooli“, kuna tema arvates oli selles aines õpitud konspekteerimine suureks abiks ülikoolis. „Mu pinginaaber imestas, kuidas ma nii kiiresti konspekteerida jõuan. Mina olin tänu kunstiajaloole sellega juba harjunud,“ naerab Andre. Aine, mis valmistas raskusi, oli keemia. Suurte pingutuste tagajärjel jäi ta oma lõpliku hindega väga rahule ning keemia hakkas talle lõpuks ka meeldima. „Mingi hetk ma selekteerisin välja ained, mis huvi pakkusid ning keskendusin nendele rohkem,“ räägib Pettai oma õpingutest. Erilised lemmikud olid keskkooliajal loomulikult ajalugu ning ka kirjandus.

Pole kuhugile põgeneda pagana pedagoogi eest….

Otsus minna edasi õppima ajalugu tuli pika kaalutlemise tagajärjel. „Ma kartsin, et äkki pole ajaloolase haridusel perspektiivi,“ meenutab Andre oma kõhklusi. Praegu võib ta selle väite julgelt ümber lükata. „Kunagi ei tasu õppima minna rahalistel eesmärkidel, tuleb õppida seda, mis ka tegelikult meeldib,“ lausub ta julgelt. Kuskile mujale Andre ei proovinudki, ajaloost sai see üks ja ainus valik. Mõte saada õpetajaks sündis täiesti juhuslikult. Olles ära lõpetanud bakalaureusekraadi, oli Andrel plaan edasi õppida hoopis psühholoogiat. See plaan jäi aga katki. Valik tuli langetada ajaloo teaduslikuma suuna või õpetajaks õppimise vahel – siin ta nüüd on!

Asjalik ajaloolane: lisaks koolis töötamisele lõpetab Andre ülikoolis magistrit. Foto: Mari-Liis Kullamaa

Oma otsusega minna õpetajaks on ta väga rahul. Andre ütleb, et esimene kuu õpetaja rollis oli ikka väga võõras olla. „Kui keegi klassis hõikas õpetajat, siis ma vastasin automaatselt „mina“. Õpetaja – mis mõttes mina? Loomulikult mina!“, meenutab ta lõbusalt oma  algust. Andre hindab seda, et on just noor pedagoog. Ta ütleb, et saab aru õpilaste naljadest ja slängist, aga püüab võtta  kõiki õpilasi siiski nagu täiskasvanuid. Ta austab oma õpilasi ning hindab seda, kui teda austatakse. Oma ainet tahab noor ajaloolane edasi anda võimalikult põnevalt. „Ma ei taha, et ma peaksin enda tunnis õpilastelt küsima: „Kas ma tulen toon padja ka?“ Tundides peab olema vaba õhkkond, et saaks nalja ja samal ajal aine selgeks,“ räägib ta lõbusalt oma tundidest. Andre arvamus on siiski, et ega see õpetajatöö kerge ei ole. Materjalide otsimine ning tunni ettevalmistamine on aega nõudev tegevus, aga seda kõike tuleb teha oma õpilaste nimel. Küsimusele, kas õpetaja Pettai oleks õpilase Pettai lemmikõpetaja, vastab Andre: „Ma ei usu. Alati saab midagi paremini teha.“

Õpetajatest kolleegideks

Oma praktika tegi Andre samuti siin koolis ning sealt sündiski mõte tulla tööle just oma endisesse gümnaasiumisse. Endistest õpetajatest on saanud kolleegid ning see on tema sõnul ikka väga võõras. „No kuidas ma sinatan oma vanu õpetajaid? No ei saa ju!“, räägib ta, kuidas kõik on nii harjumatu. Andre ütleb, et vaatab kõike nüüd hoopis teise pilguga. Ta on aru saanud, et siin koolis ikka hoitakse noori väga. Õpilaste probleemidest räägitakse nagu oma laste omadest ning õpetajad hoolitsevad selle eest, et õpilastel hästi läheks. Samuti on ta väga rahul sellega, et saab teistelt kolleegitelt palju tuge. Andre  hindab kõrgelt teisi ajalooõpetajaid, kes on alati väga abivalmid ja toetavad. „Õhkkond tööruumis on super – kõik hoiavad kõiki ja tuju on üleval,“ niisugune on Andre arvamus.

Ikkagi inimene…

• Väljaspool kooli tegeleb Andre põhiliselt spordiga. Ta mängib korvpalli ning käib jooksmas.
•  Leiab, et igal muusikal on oma koht. Hommikuti näiteks kuulab raskemat muusikat, sest see äratab hästi üles. Raadiost kuulab enamasti Kuku Raadiot.
• Ajaloost huvitab kõige rohkem Venemaa ajalugu, Nõukogude Liit ja kõik sellega seonduv. Meeldib sellepärast, et Stalin on tema jaoks kõige suurem kuju. Mitte heas mõttes, vaid ta on lihtsalt kõige rohkem judinaid tekitav inimene.
• Lõpetab magistrit. Töö ja kool korraga on väsitav.
• Tunnis olemine on kõige lihtsam. Raske, aga huvitav on valmistuda ja informatsiooni otsida ning töödelda.
• Perioodisüsteem sobib keskkooli väga hästi. Arvestusi tahaks teha ainult suulisi, sest see on tema arvates ainus ja õige. Vähemalt ajaloos.
• „Abiklassijuhataja – see kõlab nagu jaamaülema abi.“
• Meeldib palju lugeda, aga mitte eriti ilukirjandust.
• Huvitab väga psühholoogia.