Kuidas pärssida lapse huvi jalgpalli vastu? Ära lase teda välja mängima, vaid sunni teda pähe õppima jalgpallurite ning maailmameistrivõistluste tulemusi minevikust. Kui lased lapse aga välja mängima, hakkab ta varsti ise suuremat huvi jalgpalli suursündmuste vastu ilmutama. Ma usun, et sama kehtib ka koolis.

Kirglik õpetaja: Ta kuulab su küsimust, vastab sellele ja lisab sinna oma arvamuse. Nii tekib sümbioos erinevate maailmavaadete vahel.

Istume iga päev koolipingis, õpime, saame hindeid. Mõned halvemaid, mõned paremaid. Tundub, et kui kool on lõpetatud, siis hinded ei ole enam elus määravad. Ärme räägi muidugi ülikoolist, mille jaoks meil neid hindeid tarvis on, võib-olla ka lastelastele näitamiseks, aga numbritest iseenesest meil eluteel kasu ei ole. Jah, siin on vaidlemiskoht, sest häid hindeid saavad inimesed on tavaliselt majanduslikult jõukamad ja jõuavad „redelil“ kõrgemale. Aga see ei ole see, millest ma rääkida tahan.

Ma ei ütle kellelegi, et viite saamine on mõttetu ja kontrolltöödeks ei pea õppima. Kindlasti peab, sest baasteadmised loovad aluse õige maailmapildi tekkele ning aitavad järeldusi teha. Ma tahan rääkida sellest, et head hinded ja ühiskondlik edu ei ole peamised. Võime ju oma teadmiste najal viisi saada, olümpiaade kinni panna või tänukirju pälvida, kuid iseseisvat mõtlemist ei pruugi meil ikka olla. Paslik oleks mainida, et ma ei räägi enda kogemusest koolis, kus ma käin, vaid pildist, mis mul üldiselt tekkinud on.

Rohkem kirge!

Usun, et üheks lahenduseks oleks rohkem ebaformaalset õpet ehk õppekavavälist õpetamist. Ja selle koha peal peaks esmajoones muutma oma suhtumist õpetajad. Õpetamise juures on ülimalt tähtis kirg. Tund muutub eriti kuivaks ja staatiliseks, kui õpetajal ei ole oma õppeaine vastu kirge ning ta teeb seda vaid „tööna,“ et raha teenida. Kirg ja suur huvi õpetatava teema vastu peaks väljenduma ka klassi ees. Näiteks võiks pedagoogid õppekava range järgimise asemel tundidele loovalt läheneda ja oma mõtteid ning maailmavaadet julgemalt avaldada. Kui kõik õpetajad seda teevad, saavad õpilased elulisi näiteid erinevatest seisukohtadest ning suudavad seeläbi puslet enda jaoks paremini kokku panna. Õpilased saaks aru, et on palju võimalusi. Ei, ei ole vaid head ja halvad, ei ole vaid vasakpoolsed ja parempoolsed, ei ole vaid „meie“ ja „nemad“. Taustsüsteemi tungimine ja teiste seisukohtade mõistmine ongi enda jaoks õige maailmapildi tekkimise ja mõtlemisvõime paranemise eeldusteks. Näiteks võivad ajalooõpetajad julgelt öelda, kui nad mingi sündmuse toimumisse ei usu, ja bioloogiaõpetajad rääkida sellest, kas kolesterool on nende arust tegelikult hea või halb. Muidugi peab õpetaja objektiivsuse säilitama, kuid ta ei peaks kartma, et oma õpilastele midagi peale surub. Nii kaua, kui õpilasest „erinev maailmavaade“ hindeid ja suhteid ei hakka rikkuma, on ju kõik hästi! Mõteterohkus ja diskussioon klassis on alati teretulnud. Mitte kedagi, kellel on teistest erinevad mõtted, ei peaks selle pärast hukka mõistma. Erinevus rikastab! Täiesti siiralt.

Võimalik või võimatu?

Õpetaja kirg kandub tihtipeale õpilastele üle ja see ongi ju tegelikult see, mida kool peaks saavutama. Tekitama õpetatava aine vastu huvi ja huvi on ainuke, mis inimesi mõtlema utsitab. Ja sel juhul tulevad head hinded juba iseenesest. Kui ei tule, ei ole ka hullu, peaeesmärk on saavutatud. Naiivne oleks arvata, et inimestel peaks kõigi valdkondade vastu huvi tekkima, kuid piisab ju vaid mõnest, et mõttemaailm avarduks – see kandub üle ka mujale. Tunne, et sul on peale sõprade ja reedeõhtuse televisiooni veel miski, mis sind parendab ja inspireerib, annab suurel määral elule mõtte.

Õpetaja võib samas ka kirge pärssida. Range õppekava jälgimine ning ülim formaalsus muudavad klassis olemise igavaks ja ebameeldivaks. Eriti kui ei ole võimalust või on oma arvamuse avaldamine ebameeldivaks muudetud – nii kontrolltöödes kui ka klassis. Selline olukord tekib kahel juhul. Esimene võimalus on, et õpetajal ei olegi õpetatava valdkonna vastu sügavamat huvi või kirge. Teine võimalus on see, et ta ei julge oma mõtteid ja arvamust avaldada, kuna kardab, et „vajaliku materjaliga“ ei jõuagi õigeks ajaks ühele poole või edasiantavad põhimõtted ei ole kooskõlas ühiskonna üldiste seisukohtadega. Seega eeldab ebaformaalsus õpetajatelt julgust ja ettevõtlikkust. Õpetajad, te peate, vaatamata madalale palgale, ennast klassi ees ületama!

Võtame eeskuju: Õpime vabas õhus. Meile see meeldib ning õpetajadki rebitakse rutiinist välja.

Pingutuse viljad

Kuna koolis on õpetajaid palju, on ka arvamusi palju. Kui nad kõik julgeksid oma arvamust ja maailmapilti rohkem õpilastele avada, toimiks koolis nii-öelda mõtete vaba turg. Õpilased on lõpuks need, kes otsutavad, mis on nende jaoks parim. Parim ei ole ühe või kahe õpetaja maailmavaate järgmine, vaid kõigi pedagoogide mõtete sümbioosi ärakasutamine enda mõttemaailma arendamiseks. Ja see on see, mida kool õpilastele peaks pakkuma.

Vaadates aga üldist trendi, kus enamikul keskkoolilõpetajatest ei ole aimugi, mida nad elult tahavad või mida nad edaspidi tegema peaksid, ongi ju mõnes mõttes koolisüsteemi viga. Formaalne päevast päeva õppimine ja reeglitest kinnipidamine kinnistab ja sopistab noorte mõttemaailma. Seega on vaja rohkem kirglikke pedagooge ja ebaformaalset õpet!