Lausa aasta on olnud kooli kolmanda korruse keeleõpetajate pesas üks agar askeldaja rohkem. Saage tuttavaks – Helen Köhler. Vahemärkusena väga uudishimulikele: jah, sarnasus maalikunstnik Köleri ja Heleni perekonnanime vahel ei ole juhuslik. Õpetaja sõnul on kunstnik tema abikaasa kauge sugulane.
Eeskujuks kõigile: Helen on süstemaatiline klassipäevikupidaja. Foto: Mari-Liis Kullamaa
Õpetaja Heleni tunneb värviliste sukkpükste, mille kandmine pidavat tema sõnul nõudma tohutut eneseületust, seelikute ja suure sületäie õpikute järgi juba kaugelt ära.
Õpetamise pisik on Helenil ja tema vennal päritud ilmselt emalt, kes on pikka aega töötanud õppealajuhatajana. „See on selline haigus,“ naerab Helen ja lisab, et õpetaja ametist unistas ta juba lasteaiast saati, ometi ei pruugi ta seda elu lõpuni teha. Siinjuures tuleb meil kohe meelde nali, et oma vana õpetaja tunned ära ikka selle järgi, et ta kannab endiselt sama seelikut. Kuid see, et valituks osutus just inglise keele õpetamine, oli puhas saatus. Nimelt pärast keskkooli lõpetamist ei olnud Helenil kindlat ainet, milles oleks ta erakordselt tubli olnud – ta oli nimelt kõikides ainetes erakordselt andekas. Siit ka põhjus, miks kogu tarkusepagasit kroonib hõbemedal. „Üldiselt on filoloogidel ikka nii, et arvutada ei oska. Minul sedasi ei olnud.“ Proovitud sai nii Tallinna Ülikooli psühholoogiasse, kus ühele kohale oli kakskümmend kaks soovijat, kui ka Tartu Ülikooli inglise keelde. Muidugi oleksid mõlemad ülikoolid ta avasüli vastu võtnud, kuid valiku juures sai määravaks just ühikaelu ja kodust eemale saamine (Helen on sünnijärgne tallinlane- toim.) „Ja Tartu Ülikooli oli minu jaoks ikkagi the Ülikool.“
Huvitavad hobid: Peale kõige muu meeldib Helenile ka sõnaraamatuid lugeda. Foto: Mari-Liis Kullamaa.
Õpetaja ametile Heleni sõnul tema elus vastast ei ole. Peale viit aastat lastega kodus olemist maitses ta aastakese ka kontoritööd, kuid tema sõnul oli see kohutav. Kontor ei ole tema koht, sest meil on teda koolis rohkem vaja!
Eriline õpetaja: Koolis tunneb Heleni ära tema värviliste sukkade ja naeratuse järgi. Foto: Mari-Liis Kullamaa.
Pärast tööd on Helen kodus kahele lapsele, Marionile ja Tristanile, hoolitsev ema, kes sõidutab lapsi trenni ja koju. Hobidestki rääkides nimetab ta esimesena lapsed. Üritan seda jada jätkata „… ja teisena mees ja siis köök, jah?“. Selle peale naerab Helen, et köök on mehe hobi. Aga perega koosveedetud kvaliteetaega hindab õpetaja üle kõige. „Ma tahan, et lastele jääksid ilusad mälestused, kuidas nendega igal pool käidi. Ja silmaring laieneb neil nii ka!“ Kuid kui ikkagi „päris“ hobidest rääkida, siis kõlama jääb sport, sport ja veel kord sport. Ning ka ametialaselt tuleb end
pidevalt täiendada. Kord, kui üks ülikooli õppejõud mainis, et tema lemmikraamatuks on sõnaraamat, oli toonane tudeng Helen mõelnud, et see ei ole päris normaalne käitumine, kuid nüüd nendib, et on samasugune. „Jah, mõnikord loen sõnaraamatuid ka! Võtan suvalisest kohast lahti ja loen.“
Kuid kui tuleb kevad, siis olgu sõnaraamatud nii huvitavad kui tahes, Helen läheb oma idüllilisse maakoju Kanakülla. Seal on tal isegi väike lillepeenar ja sel aastal võeti üles ka esimesed „kardulad“ . Alguses oli Helen täiesti kindel, et maja ümber kasvab vaid muru, kuid ajapikku jõudis ta tõdemusele, et hiiglama hea on süüa omakasvatatud aiasaadusi. „Eaga tuleb vist see tunne, et nii hea on oma kartuleid süüa.“
Kommentaarid