Taimed siin, taimed seal, taimed iga nurga peal! Ei, see lugu ei räägi külaskäigust botaanikaaeda – see räägib hoopis potielanike elust ja invasioonist meie oma koolis.

Õppeaasta algul tekitas õpilaste seas palju elevust aatriumi keskele ilmunud uus suur “palm”. Kes ta oli või kust ta tuli, seda ei teadnud keegi, aga põnev tegelane oli ta igatahes. Kuigi natuke aega püüti “palmi” kollektiivselt ja näiliselt ükskõikselt eirata, ei andnud uudishimu lõpuks asu ning tuli alustada tutvumist uue pikaga. Esmalt piiluti  uustulnukat pelglikult kaugelt, näiteks aatriumisilla ohutust kõrgusest samal ajal vihikust õppimist teeseldes. Seejärel istus mõni uudishimulikum treffnerist ehk juba  aatriumitrepile maha, püüdes kärarikkalt ning edutult jätta muljet, nagu oleks ta terve kooli huviobjekti kõrvale istuma sattunud puhtjuhuslikult. Järgmiseks tuli reaalne kontakt.    Just nii juhtus ka “palmiga” ja nüüd lamasklevad õpilased juba meelsasti tema okste varjus, et mõttes Kanaaridele rännata.

Mind pani see aga märkama, kui palju teisi tundmatuid potiasukaid meil koolis elutseb ja loomulikult soovisin ma nendega tuttavaks saada. Kuna neid oli nii palju, otsustasin kasutusele võtta ühe oma lemmiknippidest ning hankida nende kohta natuke taustainfot. Parimat luureinfot oskas mulle anda kohalik taimespets geograafiaõpetaja Ülle Seevri.

Koolitee

Kõigepealt uurisin, kuidas taimed kooli satuvad. Selgub, et roheluses kooli eest peame tänulikud olema taimesõpradest õpetajatele, kes taimede kooli toomise täitsa vabatahtlikult oma hobiks on võtnud. Tihti tulevadki meie rohelised sõbrad mõne sellise õpetaja kodust, näiteks on aatriumis elutsevad tõlvlehikud pärit bioloogiaõpetaja Saima Kaarna “emastaimelt”. Mõne taime on kool saanud ka vilistlastelt, just nii sattus kooli uhke “palm”, mille õige nimi on tegelikult Kanaari palm, ja ka teisel korrusel kasvav tsitrusepuu. Selline kord on koridorides – klassides aga on see iga õpetaja enda asi, kas ja kui palju taimi ta sinna tahab. Paljudes klassides ei ole üldse taimi, sest lisaks taimede soetamisele tuleb nende eest ka regulaarselt hoolt kanda.

Elu koolis

Niisiis, kes hoolitsevad taimede eest koridorides ja klassides? Klassides on asi lihtne – iga õpetaja peab ise vaatama, et rohelus kõrbepruuniks ei muutuks, aga koridoride taimi väetab ja kastab jõudumööda väsimatu õp. Seevri, keda aitab selle juures ka koristaja Margit.

Õunad, pirnid, ploomid

Loomulikult on kooli peal taimi palju ja raske on neile pidevalt piisavas koguses vett anda – seetõttu peavad siin vastu vaid vähenõudlikud ja vastupidavad taimesordid. Vastupidavad igas mõttes, sest lisaks veenappusele kujutavad koridoride rohelistele valvuritele ohtu ka õpilased ise, kes ei arvesta tihti, et taimed on õrnad või lihtsalt ei hooli neist, ning võivad neile seetõttu viga teha. See on ka üks põhjus, miks me ei saa kooli õunapuud või sõstrapõõsast – need ei peaks lihtsalt siinsetele karmidele tingimustele vastu. Teiseks põhjuseks on viljad, mis maha kukkudes koristajatele hulga tööd juurde tekitaks. Seega, kuigi oleks tore vahetunnis õuna haugata, seda ilmselt siiski ei juhtu.

Loodan, et minu hangitud luureinfo aitab kõigil lugejail taimedega paremateks sõpradeks saada. Samuti loodan, et järgmine kord koridoris mõnd roheasukat silmates mõtlevad õpilased ka kogu sellele vaevale, mida mõned õpetajad näevad, et muuta meie koridorid rohelisemaks ja huvitavamaks. Mina igal juhul mõtlen sellele ja hindan veel kõrgemalt kui varem neid, kes pingutavad, et iga nurga peal tõesti oleks mõni taim.