Autor: Liisa Kõrgekuhi

Võtsime välismaalased vastu

Nädala jagu enne arvestusi saabus meie kooli hulk prantslasi ja hollandlasi. Nende võõrustajatel oli seega terve nädal tihedalt tegevusi täis. Lisaks tundides käimisele ja külaliste lõbustamisele tundide ajast, oli vaja ka õhtud-ööd tegusalt veeta.  Esimesed päevad möödusid nagu ikka rahulikumalt – tutvustati kooli, mängiti ka mõni seltskonnamäng. Esmaspäeva kõige sportlikumaks tegevuseks osutus kindlasti tants Uvega.  Eestlased, prantslased, hollandlased ühinesid, et kõik koos tantsida kaerajaani. Ülesanne ei osutunud aga üldsegi nii kergeks, sest külalistel oli raske õppida, meil aga raske õpetada. Nii veedeti oma poolteist tundi higi valades ja ajusid ragistades. Tunnist tuli võtta kõigil, sest neljapäevasel lõpupeol pidid nad eesti rahvariided selga panema ja õpitut esitama. Pärast kaerajaani oli võimalus nautida mõnusamat eesti spetsialiteeti – sauna! Seda võimalust ootasid nii mitmedki ja seega kujunes õhtu kahekordseks eksootikaks.

Seltsis segasem

Kuna nii hollandlased kui prantslased juhtusid külla tulema samal nädalal, oli võimalus ühendada mitmed tegevused. Ühelt poolt kergem võõrustajatele ning teisalt on suure seltskonnaga lõbusam. Nii käidi üheskoos fotojahil, kuid vihma tõttu pidid osalised katkestama. Põnevat teadust avastati AHHAA keskuses ja Tartu ajaloost saadi teada muuseume külastades. Hollandlased jõudsid lisaks kõigele matkata Endla rabas.Nädala keskel toimus kaks väljasõitu. Hollandlased oma võõrustajatega sõitsid Tallinnasse. Teletorn ja vanalinn olid põhilised külastuskohad. Prantslased ja nende võõrustajad külastasid Ida-Eestit, nimelt Sillamäed. Alguses tundus päev igasuguseks väljasõiduks ebasobiv: ilm oli külm ja tuuline. Keskpäeval õnnistati meid aga päikesega. Loodetavasti ei arva külalised nüüd, et Eesti ainult külm ja kõle on. Päev kujunes kokkuvõttes pikaks ja sündmusterohkeks ning Tartusse tagasi jõuti alles hilja õhtul.

Uhke lõpetus

Lõpuks jõudis kätte põhjalikult korraldatud ja lõpmatute söögivarudega ühislõpupidu. Neljapäeva õhtu algas prantslaste kaerajaani esitusega, kus esimest ja võib-olla viimast korda elus nähti prantslasi eesti rahvariietes. Eestlaste esituses saime kuulda eesti pärimusmuusikat ja näha kohalike neidude võrgutavat kõhutantsu. Lisaks sellele esines meeleolukas publikulemmik poiste näitetrupp Uve Saare juhendamisel. Õhtule pandi punkt diskoga ja veel suurema sööminguga, sest toiduvarusid oli tõesti palju.

Juba järgmise hommiku varajastel tundidel pidid hollandlased bussi astuma ja oma Eesti sõpradega hüvasti jätma. Prantslasi ootas veel üks päev Tartus. Seekordne külalisterohke nädal on läbi ja kevadel ootab hollandlasi võõrustanuid ees nädal Hollandis. Prantslaste juures on juba ära käidud eelmise aasta kevadvaheajal. Seega on üks projekt lõpule viidud, teine alles poole peal. Üht- või teistpidi, loodetavasti nautisid seda rahvusvahelist koosolemist kõik.

Lucile Roberrini muljed

Minu esimene mulje Tartusse saabudes oli väga hea. Ma kibelesin avastama seda minu jaoks tundmatut riiki. Olin vaimustuses reisist ning linna ja inimeste enda jaoks avastamisest. On palju erinevaid Prantsusmaale iseloomulikke jooni: hooned, maastik, inimeste kombed. Ma olin tõesti üllatunud, sest Eesti erines tohutult minu kodumaast. Meie võõrustajatega koosolemine oli väga meeldiv võimalus. Nad tutvustasid meile enda riiki, kultuuri, osa endi eludest, peresid ja sõpru. Uute kommete tundmaõppimine oli suurepärane. Enim üllatas mind, et eestlased tunduvad olevat väga rahulikud ja mõistlikud inimesed. Linn näis samuti rahulik. Lisaks olid kõik tõepoolest väga külalislahked. Mind panid imestama eestlaste kiirsöömisharjumused, samuti oli kummaline, et tänaval suitsetamine on ebaviisakas. Ma veetsin ühe suurepärase nädala Tartus koos inimestega, kes on minu arust väga toredad. Kui ma peaks tagasi tulema, ei kõhkleks ma sekunditki, sest see reis oli uskumatu, ja ma olen uhke, et olen korra elus Eestis käinud. Kahjuks tundub mulle, et Prantsusmaal ei räägita üldse sellest uskumatust riigist. Minu viimane emotsioon Eestist minnes oli kurbustunne –  lahkumine võõrustajatest ja inimestest, kellega tutvusin. Kuid siiski rahulolev tagasimineku pärast, et jagada reisimuljeid pere ja sõpradega.

Bisous!