Autor: Taavet Kutsar

Kui kooli tulin,
käis jutt mehest, kes elab nagu munk,
pealtnäha vaga, aga südamest punk.
Ilmselt.
Alati mõtlev, soliidne, tal väärikas maine,
kunstiajalugu on tema aine.

Esimene tund, kerge ärevus ja ootus,
kas on mul üldse mingit lootust?
Läheb lahti uks kui eest langev leier,
ah see siis ongi Priidu Beier!

Saime tundma teda ja tema stiili,
õppisime basiilikat ja kampaniili,
manerism, renessanss, gootika,
paleoliitikum, kauge eksootika.
Kõik on selge. Tegelt ka.
—
„Ou, tule välja, lähme kluppi ja..”
„Ma ei saa, mul on kunstiajaloos õppida.”

„Mis on siis sest? Mis nii erilist?”
„Ei tea sa Priidut, ega vist?
Nii mõnigi on tundnud häbi
käies kadalipust läbi: „

„Vastama tuleb…”

„…vastama tuleb härra Käbi.”

„Amfiteater ja triumfikaar,
templeid oli ka vist paar
ja siis see.. eee hmmmm…erm…
sauna kohta öeldi term.
Oli vist ka rahualtar ja Eirene ehk Pax…?”
…
„Eee jah…istu, see on siis kaks.”
—
Siis kui tuleb arvestus
(võib öelda ka harvestus),
pead olema viisakas ja viks.
Tihti endalt küsid: miks?
Kuid vastust ei tea.
On hea, kui eelnev öö saad und
vähemalt üks tund.
Mina sain.
—
Nüüd on see läbi, ei iial eal
ei pea ma seisma enam seal
mõttes vaid Dürer, Rubens, Velazquez,
üksi ning abitu klassi ees.
Jah, see on see mees –
Bezuhhov, Moguci, Piirlup ja Maarler –
tänu kellele

teab raudselt terve treffnerisugu,
mis on kunstiajalugu.