Sügis-talvine värvidemäng. Foto: Flickr.
Alles see oli, kui rääkisime bioloogia arvestusel sellest, kuidas sügiskülmade saabudes laguneb roheline pigment – klorofüll – lehtede kloroplastides. Madalate temperatuuride suhtes on punased ja kollased karotinoidid vastupidavamad ja seetõttu värvuvadki puude lehed kollaseks ja punaseks.
Nojah, omandasime seesugused ja teistsugused tarkused ning läksime nädalasele puhkusele. Siis aga sadas üleöö maha lumevaip ja senine värvidemäng nägi valge looduse taustal üpris kentsakas välja. Keerasime kella ja vaatlesime sügise talveks muutumist. Säärane varajane looduse vingerpuss tekitas vastakaid arvamusi, palju liikluse kära ja uputas sotsiaalvõrgustikke. Ehkki Eestimaa on küll pisikene, kogesin, kui erinev võib olla tema ilmastik vahemaid läbides. Hiiumaalt Tartu poole sõites kohtasin seitset eriilmelist vaatepilti, üks ilusam kui teine. Ka inimesed ja suhtumised on sealjuures erinevad. Viiest Tartu poole sõitjast olin mina ainus, kes meeleheitlikult autoaknast pimedusse vaadates loodust eristada püüdis. Autojuht kirus, et halb on sõita, kõrvalistuja leidis, et lumega kaasneb ka sool ja see ei mõju teps mitte hästi tema uutele saabastele. Kolmas ootab septembri algusest saadik suve ja neljandal oli ümbritsevast ükskõik.
Kuid miks on nii oluline loodust märgata ja muutusi tähele panna? Eks ikka seepärast, et taastada korrakski iseendas looduslik rütm, hingata sügavalt sisse ja välja värsket õhku ning puhata silmi horisondil, seal, kus taevas kohtub maaga. Looduse rütmi jälgides peame oma elutempot aeglustama, õppima märkama ja nautima, avardades niiviisi elamise aega. Ehk sellepärast mulle tunduski koolivaheaeg nii võrratult pikk aeg?!
Kommentaarid