Vana-Kreekas oli pedagoog (paidagogos) usaldusväärne, sageli vanem ja kogenum ori, kellele usaldati laste saatmine kooli ja nende tagasitoomine. Pedagoogi ülesandeks oli laste järele vaadata, et nendega midagi tee peal ei juhtuks. Ja tänapäeval? Ega väga palju ju polegi muutunud. Tõsi, käe kõrval nad meid koju ei taluta, sest oleme ise võimelised üht jalga teise ette tõstma ning koduteed üles leidma, kuid usaldusväärsed, kogenud ning sageli vanemad kui meie on nad küll. Pedagoogidest ja õpetajatest on viimasel ajal liigagi palju räägitud. Jah, kaua võib? Kas aga keegi meist vahel ka mõtleb, kui palju nad tegelikult endast annavad, et nende õpilastel läheks hästi, nad saaksid asjadest aru ning nende tulemused ja edasised püüdlused oleksid sama kõrged nagu ühel tublil unistajal kohane?Kui mitte varem, siis vabariigi aastapäeval see juhtub. Tunnustatakse neid, kes on tunnustamist väärt. Töid ja töö tegemist on omavahel võrrelda paganama raske, kuid tähtis polegi ju töötada tähelepanu jaoks, tähtis on anda panus oma tööle ja anda endast kõik. Meie armsad õpetajad annavad endast kõik ja ma siiralt loodan, et selle suure töö tasuks saavad nad ka midagi meilt kui hukka läinud ning energiat imevatelt noortelt vastu. Ma usun, et nõustute minuga, kui avaldan koos teiega austust õpetajale, kes on väärtus meie koolimajas ning iga matemaatikahuvilisest õpilase õnn. Aitäh, Õpetaja Hele Kiisel, et olete aidanud ja teinud matemaatika nii selgeks kui vähegi võimalik. Mis siin salata, pole kahjuks saanud Teie tunnis istuda, kuid see ei tähenda, et minuni poleks jõudnud kiidusõnad ja tunnustus Teist kui imelisest õpetajast. Oeh, tore on koolimajas selliseid inimesi omada, kaspole? Ja ärgem arvakem, et Hele Kiisel on ainuke. Neid on veel, leidke nad üles ja hoidke neid!