Paljud on küsinud, kes on see blond naine, kes viibib matemaatikaõpetajate ruumis ja oma asjaliku näoga paistab välja, nagu oleks ta õpetaja. Jah, tegemist ON meie uue matemaatika- ja informaatikaõpetajaga, kes humanitaaridest kümnendikele on üsna tuttav. Kerli Orav-Puurand on igatepidi seotud matemaatikaga ja see paistab talle üha rohkem meeldivat.

Tartu on armas ja kodune linn ning siit pole Kerli kunagi kuhugi minna soovinud. Lasteaia päevilt mäletab ta seda, et Jaama tänaval asunud kunagine Vanemuise seltsi sünnimaja oli Kerli jaoks tore ja armas lasteaed, kus rühmi oli 2-3 ja ruumi mängida ja olla rohkem kui küll. Üks eredamaid mälestusi on suurpäevast, kui pisikesi marakratte külastas kuulus lavastaja Kaarel Ird ja surus kõigil kätt ka. Esimesse klassi astus Kerli toona A.H. Tammsaare nimelisse Tartu I keskkooli. Jah, meie enda koolimajja, ainult vahega, et siis eksisteerisid väike ja suur maja ning haridust anti algkoolist gümnaasiumi lõpuni välja. Algklassiaastad möödusid Laial tänaval Tartu ainsa mantelkorstnaga maja kõrval. Kooli söökla põhjustas vanemates küll pisut hämmingut, sest need sammud, mida väiksed lapsed pidid tegema, et keldreisse jõuda, olid ikka hiiglama suured. Talvised suusatunde talle väga hästi ei meenu, sest kui need jaanuaris algama pidid, oli lumi läinud ja jooksuringid Tähtvere pargis oli keset südatalve üsna normaalne nähtus. Tuttavatest nägudest meenuvad õpetaja Kerlile loomulikult neljandast klassist peale matemaatikat õpetanud Hele Kiisel, ajalugu õpetanud Maia Käppa ning juba siis väga tegus Aime Punga. Ka Beier andis Kerlile edasi teadmisi kunstiajaloost, kuid sellist suurt õppimist nagu praegu ei suuda ta küll meenutada.

Sujuv nagu tõusev parabool

Kui saabus kätte aeg minna ülikooli, siis see, et matemaatika oli lemmik, ei tähendanud, et see oli üks ja ainus valik. Tegelikult kahtles meie praegune matemaatikaõpetaja kahe teaduskonna vahel: kas õigus või matemaatika. Õigusteaduskonda saamisel jäi kahjuks puudu 0,5 punkti ning seega tuligi teha valik matemaatika kasuks. Matemaatikat õppima asudes ei olnud Kerlil kohe sihti silme ees, et temast peaks saama matemaatikaõpetaja. Kõik läks kuidagi sujuvalt. Pärast bakalaureuseõpet oli vaja ju ometigi tööd ka tegema hakata ja just tol hetkel vajaski kommertsgümnaasium informaatikaõpetajat. Kohale minnes ostuski ta valituks ning andes informaatikatunde, jätkas ta sujuvalt õpinguid magistrantuuris ning omandas ka õpetajakutse. Samal ajal anti talle ka matemaatikatunde juurde ja nii kulgeski õpetaja tööelu aastail 2000-2011 väikeste pausidega Annelinnas.

Hea valik nagu ratsionaalne lahenduskäik

Nüüdseks üle poole aasta meie majas töötanud ja ennast sisse seadnud uus matemaatikaõpetaja on igati rahul. Miks aga koolivahetus hea oli? „No kui on vaba töökoht Treffneris, siis sa peaksid ikka puruloll olema, et siia mitte tulla!“ Tegelikult meeldivad Kerlile väljakutsed ja mis on parem, kui tegeleda veel süvendatumalt matemaatikaga, asendada kulunud viis suuri arve teineteise all liites keeruliste võrranditega, ja olla õpilastega, kellel on huvi õppida. Endal on ju ka hea meel, kui õpilane küsib ja leiab hoopis kolmanda mooduse, kuidas õige vastuseni jõuda. Kõige hullem õpilane matemaatikatunnis ongi see, kellel endal pole huvi asjaga tegeleda ja ülbe olekuga võtab selle huvi ka teistelt õpilastelt ära. Tegelikult ei mõista ta üldse inimesi, kellele matemaatika huvi ei paku, aga ta teab, et selliseid inimesi eksisteerib. Kerli hindab väga võimalust õpetada oma kunagises kodukoolis ja suudab päris hästi tunnetada seda Tartu vaimu ja Hugo vaimu segu, mis siin ilusas ja arhitektuuriliselt kaunis koolimajas oma tegusid teeb.

Õppida = külili keeratud kaheksa

Kui Kerli enda järel kooliukse sulgeb ja vaimsest pingutusest veidi taastub, sest ega õpihimulised noored pole naljaasi, ei lähe meie matemaatik koju jalgu seinale viskama, vaid suunab oma tee ülikooli poole, sest õppida on ju tore ja õppimine on tema hobi. Kõigi lootuste ja ootuste kohaselt peaks tasa ja targu sõuda armastav õpetaja kunagi saama kätte filosoofiadoktori kraadi matemaatika erialal. Mis saab aga siis, kui see hobi lõpeb? Kerli sõnul hakkab ta siis soome keelt õppima, sest teda on üdini ära tüüdanud tema tuttavate põhjaeestlaste suhtumine, et teie seal Lõuna-Eestis soome keelt ju ei oska, aga meie näed sa oskame, sest meil on see Soome televisoon ju kogu aeg olnud. Kui ta õhtul hoju jõuab, siis leiab ta aega ka oma laste jaoks, kellest üks õpib hetkel tähti kokku veerima ja teine omandab teadmisi neljandas klassis ning paistab juba silma kui üsna humanitaarne tütarlaps. See väike tüdrukuke tegeleb aga üsna mehise spordialaga: nimelt käib pisike Marie-Helene karate trennis. See vist on ema kunagise täitumata unistuse teokstegemine. Uueks avastuseks on meie õpetaja leidnud kino ja filmid. Ja kui keha vajab liigutamist, siis toimub see Pilatese trennis.

MOTT.

Juhtides tähelepanu tema oranžilembusele ning küsides, kuidas on suhe oravatega, lähevad Kerli silmad särama. „Oravad on toredad loomad ja nad väga meeldivad mulle! Mul on isegi MSNis orav!“ Kooli ajal ei sallinud ta oma perekonnanime üldse, kui aga tuli aeg mehele minna, siis ei tahtnud ta kuidagi sellest nimest loobuda. Nii saigi Kerli Oravast Kerli Orav-Puurand. Kui aga oma armsat õpetajat ära tahate osta, siis oravakommid pole üldse mitte lemmikud, tegelikult on Mesikäpp ikka palju magusam ja maitsvam komm, ja kui sellest on veel vähe, siis kontrolltööde kaunistamine pisikeste oravatega teeb õpetajale rõõmu ja ehk muudab teiegi päev rõõmsamaks!