Ma siiralt tahaks seda artiklit alustada kirjeldusega ootusärevatest ja rõõmu täis nägudega õpilastest, kuid tõsiasi on, et ei silmanud aulasse sisenedes mitte ühtegi. Oli 26. jaanuar, täiesti tavaline neljapäev ning äärmisel juhul veidi uudishimulikud, kuid enamasti juba ette tüdinenud ilmetega humanitaarid täitsid saali.

Arheoloogilised kaevamised Ajaloo kaudu saab kõige paremat teavet, kui kaevuda mulda.

Meie, kes saime humanitaarkonverentsist kohustuslikus korras osa juba eelmisel aastal, võisime ähmaseid mälestusi kokku pannes tõdeda, et ega suurt ei meenugi. Ehk oli mingi vilistlane, kes rääkis, ja keegi käis kuskil Kihnus ja see on ka enam-vähem kõik, mis mälusoppidesse alles jäänud.

Algus oli paljutõotav

Esimesena esitles Tõnis Vaher (12.e) oma humanitaarpraktikat “Muusikalise kollektiivi loomine” Ülle Keerbergi juhendamisel. Puhkpilliansambli esituses Händeli “La ejouissance” oma kiireloomulisuse ja rõõmsameelsusega vähemalt alustas konverentsi kenasti. Üritasin kogu üritust mõtetes päris mitte veel maha matta.

Edasi kõneles üks kahest vilistlasesinejast – Mart Zirnask. Ajakirjanik Eesti Ekspressist lõhkus kohvisõltlasest närvihaige ajakirjanikuimidži õige ruttu. “Kirjutamine on töö. Nagu – päriselt” kandis tema esitlus pealkirja ja tuli välja, et nii see tõesti on. Asjasse süvenemata ja töö vastu kirge tundmata ei saa sellel alal midagi ära teha, kõlas tema esitlusest läbiv idee. Vaimukate ja asjalikult illustreerivate näidetega (Hemingway olevat ühte lõiku 60 korda ümber kirjutanud) jõudis ta kaasahaaravalt järeldusele, et “Väga heas loos pole midagi juhuslikku”. Ja nii ongi.

Teise vilistlasena astus kuulajaskonna ette Tartu Ülikooli eesti kirjanduse õppetooli lektor ning Eesti Kirjanduse Seltsi teadussekretär Marja Unt. Särtsakas punapea on ideaalne sõnapaar teda iseloomustama. Ta oli entusiasmi ja energiat täis ning lootis ehk meid, õpilasigi kaasa haarata, kuid edutult. Tema Tartu kirjanduselu tutvustav esitlus on küll väga informatiivne, kuid eelmisele täielik vastand. Lõppkokkuvõttes õpilastes lugemishuvi sütitamine ning teabe jagamine tal isegi ehk õnnestus.

Kell aina tiksus. Järgmisena tegid oma ettekande Katrin Helena Kuslap ja Triin Luha, kelle praktika hõlmas nii poliitilist stimulatsiooni kui koolile Unesco Ühendkooli tiitli saamist. Liis Veski ja Martin Teder korraldasid kooliperele kindlasti mitte märkamatuks jäänud loomingulisi õhtuid, mis andsid korraldajatele kogemuse, kuidas sellelaadseid üritusi korraldada, samuti omandati oskus täita piinlikke vaikushetki küsimustega. Ettekanne tekitas huvi küll – oleks võinud vaatama minna.

Sigrid Sitnikov ja Uku Lilleväli viisid oma praktika raames läbi heategevusliku koogilaada ning kontserdi. Kogutud raha jagati Tartu Loomade Varjupaiga ja Tartu Ülikooli Kliinikumi lastefondi vahel. Kevadine kontsert oli tõesti soe ja armas ning olgem ausad – ega Marten Kuninga esineminegi väga kahjuks tulnud.

Jorma Küti ja Margus Punga praktika teema oli “HTG sõnas ja pildis”. Nende ülesandeks oli koolielu jäädvustamine. Noormehed tunnistasid isegi, et olid veidi laisad ning laenasid materjali ka näiteks hoopis loodusklassis õppivalt Andreas Raukaselt. Samuti mõistsid nad, et fotograafiks olemine polegi ainult lust ja lillepidu, vaid nõuab aega ja kannatust. Vähemalt on pole neil probleemi eneseirooniaga.

Marili Tomingas ja Ann Tuulikki Jürgenstein tõlkisid enda praktika käigus vene fraseologisme eesti keelde. Kuigi ma pole elus päevagi vene keelt õppinud, suutsid nad edukalt ära seletada, milles nende töö seisnes.

Väljakaevamistelt Hollandisse

12.d neiud Sandra Sagar, Kaisa Mill, Elisa-Rael Tõnnov, Elis Kusma ja Diana Salf osalesid hoopiski arheoloogilistel väljakaevamistel. Kuigi nad tunnistasid, et midagi eriliselt põnevat peale söestunud puidu) nad ei leidnud, oli kogemus ikkagi kõike seda vaeva väärt ning nad nautisid igat hetke.

Veiko Strauss, Karl Kristjan Kaup ja Maimu Jõgeda aitasid korraldada noortevahetusprojekti Merlet College’iga Hollandis. Kui välismaa noored üleelmisel sügisel siin käisid, saadi teada, et arvestuste nädalal on selliste ürituste korraldamine võrdlemisi halb idee ning samas kevadel välismaa noortel külas käies mõisteti, et inglise keel on maailmakeelena ikka üks võimas keel küll.

Lõpp tuli kähku

Rohkem või vähem kannatlikult kuulasime ära ära ka viimase esineja – Juudit Grossi. Tema praktika seisnes prantsuskeelsete mängude ja harjutuste koondamisel Moodle’i õpikeskkonda. Publiku ärevuse kompenseeris neiu rõõmus ja energiline olemus täielikult.

Toolid juba kriuksusid ning kotid sahisesid. Kõvasti hilinenult lõppes humanitaarkonverents sama mõttetu meeleoluga, millega see algas.