Treffneri vilistlaste nimekiri on pikk ja muljetavaldav. Nimistus on mitmeid kirjanikke, sportlasi, poliitikuid ja muusikuid. 1955. aastal lõpetas kooli tunnustatud dirigent ja helilooja Alo Ritsing.
Koolimälestustest rääkides ei saa üle ega ümber klassikalisest küsimusest: ’’Millised olid teie lemmikõppeained?’’. Alo sõnul olid meelisained siiski humanitaarsed. Ajalugu, eesti keelt, kirjandust ning muusikat õppis ta suure hoole ja huviga. Loodus-ja reaalainete kohta just seda öelda ei saa. Keemia ja matemaatika olid need õppeained, kus pidi meeletult pingutama ja tulemus polnud ikkagi piisavalt hea. Eks seetõttu tekkis ka trots õpetajate ja ainete suhtes. Ilmselt pole see ka imekspandav, et praegu nii lähedalt muusikaga tegeleva inimese jaoks polnud kooliajal meelistegevuseks teoreemide ja valemite lahendamine, vaid pigem loominguline lähenemine koolitükkidele. Kooliskäimine üldiselt on Ritsingu sõnul lihtsalt osa elust, miski, mille peab läbima iga inimene, et edasi minna. Küsimusele, kas talle meeldis koolis käia, vastas ta muigega ning ütles, et see on nagu aksioom matemaatikas – miski mis lihtsalt on nii ja seda muuta ei saa, meeldigu see või mitte.
Krutskeid oli ka siis
Treffnerist on tihti võetud hea ja eeskujuliku õpilase etaloniks. Õnneks pole treffnerist olnud kunagi igav noor. Tal on alati olnud sees mõned krutskid. On kindlasti praegustel kooliskäijatel ja oli ka viiekümnendatel aastatel. Alo meenutab üht vempu, kui keemiaklassist saadi kätte mingi tundmatu plahvatusohtlik aine ning visati tualetipotti. Tolleaegsed direktor ja õppealajuhataja kutsuti seda uurima ning täpselt nende kohalejõudmise hetkel toimus suur pauk. Eks neid nalju ole veel meenutada, aga ega oma klassikaaslasi ka sisse ei tahaks rääkida. Tol ajal oli Ritsingu sõnul treffnerist ikka üldjoontes sama korralik ja hea suhtumisega õppetöösse nagu praegu. Popipanijaid oli, aga nad saadi kätte, teenisid karistuse ja õppisid sellest. Alo sõnul on tänapäeva noortel õppida pigem temaaegsetelt inimestelt, sest praegu on liiga tihti kuulda koolikiusamisest ja ebaedukusest.
Klassijuhatajaks Uno Siimann
Alo Ritsingu klassijuhatajaks treffneri-aegadel oli Uno Siimann. Õpetaja Siimann oli nooremapoolne, särtsaka sammuga meesterahvas, kes suutis oma õpilastega samastuda. Teised õpetajad olid vanemad ja rohkem kogenenumad. Ritsingul ei ole oma klassijuhataja kohta öelda ühtegi halba sõna. Õpetaja leidis alati lahendusi ja oli vastutulelik. Kui tavaliselt on klassijuhataja see inimene, kes õpilasi kõige rohkem tulevaseks eluks suunab, siis seda Siimanni kohta öelda ei saanud, sest ilmselt oli ta veel isegi sellisteks teejuhatusteks liiga noor ja roheline. Õpetajatest üldiselt rääkides on Alo kui pedagoogi sõnul oluline nõudlikkus, et õpilane ka kuskile jõuaks. Hea õpetaja ei tohi õpilast mitte mingil juhul pilgata. Alo ütles, et kooliajal oli hästi näha seda, et õpetajad, kelle ained talle niivõrd ei istunud, suhtusid ka temasse teistmoodi.
Sport, sport, sport
Ilmselt arvaksid paljud, et kooliajast on Alo Ritsingul kõige rohkem meenutada pikki muusikaõpinguid ja pillimängu. Üllatuseks mainib ta mitmel korral oma kooliaegset armastust spordi vastu. Nimelt mängis Alo kooli võrkpallimeeskonnas ja tolleaegses koosseisus tuldi ka vabariigis esikohale. Alo meenutab seda võitu naerusui, sest rinda pandi märk, millega oli niivõrd uhke ringi kõndida. Ritsingu sõnul oli Treffneri kool tema õpingute ajal tuntud väga heade sporditulemuste poolest ning esikohti muudkui tuli. Ilmselt sealt hakkaski juurduma praegune suur panus ja pingutus selle nimel, et nüüdsed õpilased oleksid kehalises kasvatuses sama edukad kui teistes õppeainetes. Võrkpalliga tegeles ta veel edasi ülikooliski bibliograafiat õppides, kuid kui huvi muusika vastu hakkas aina süvenema, siis sai see armastus olulisemaks.
1955. aasta b-klassi poisid
Alo Ritsing käis b-klassis. Tol ajal ei olnud klassid jaotatud õppesuundade järgi, vaid pigem lihtsalt nii nagu poisse mahtus. Klassivendi meenutab ta ainult heade sõnadega. Kõik olid toredad poisid, kellega oli neid aastaid lõbus koos veeta. Kuna kooli lõpetamisest on aastaid möödunud palju, siis pole ka imeks panna, et sidemed endiste klassivendade vahel on jäänud nõrgaks. Saadakse ikka ja jälle suurematel sündmustel kokku, aga väga lähedast suhtlust pole. Üheks põhjuseks peab Alo seda, et nende klass oli koos alates kaheksandast klassist, mil ka tema tuli Treffnerisse. Teised klassid olid alustanud oma kooliteed koos juba algklassidest. Ilmselt lühike koosveedetud aeg ei suutnud poisse nii kokkuhoidvateks teha. Kui 1954. aastal muudeti Treffner segakooliks ning majja toodi ka tüdrukud, siis Alo sõnul palju ei muutunud, sest tüdrukutega sai suhelda ikka vaid vahetundides, sest segaklasse ei moodustatud.
Tagasi Treffneris
Alo Ritsing on tagasi Treffneris. Ta juhatab nüüd meie kooli vilistlaskoori. Koolimajja tagasi tulles ei teki tal mingeid erilisi sooje tundeid, sest kool on muutunud tundmatuseni. Ei saa enam istuda oma vanas keemiaklassi pingis ning vaadata sama tahvlit. Ritsingu sõnul polegi see niivõrd halb, sest kooli arengule on see loomulikult ülioluline, et tehnoloogia muutuks kaasaegsemaks ja ümbrus aina kaunimaks. Enam ei saa minna sinna, kus sai oma keskkooliaastatel klassivendadega jutustatud ja koolitükke tehtud, aga elus tulebki edasi liikuda ja mõned mälestused on hea lihtsalt mällu talletada.
Kommentaarid