Ta on meie koolis kokku õpetanud 48 aastat. Ta on siin õpetanud eesti keelt, kirjandust, saksa keelt ja etiketti. Ta on meie kooli staažikaim õpetaja. Ta on ainuke õpetaja Eestis, kes on ühte klassi õpetanud 11 aastat järjest. Oma endisi õpilasi kutsub ta hellitavalt oma lasteks. Teid tervitab juubeli puhul DEA PAHLA.
Dea on sündinud ja üles kasvanud koos noorema õega Supilinnas. Dea vanemad olid käsitöömeistrid, omal alal hinnatud ja teenisid hästi, seega polnud perel millestki puudust. Kodune keskkond oli Dea enda sõnul „kadestamisväärselt soe ja sõbralik“, kuid vanemate sõnal olu suur jõud. „Kui juba papa otsa vaatas, vahest ta ei öelnudki midagi, siis sain aru, et asi ei ole mitte hästi ja ma pean ennast kokku võtma,“ iseloomustab Dea kodust korda. Vastutustunne oli oluline, hiljem kooli minnes tehti selgeks, et koolis käimine on minu töö ja mina vastutan selle eest, nii nagu vanemad vastutavad tööl käimise eest. Vanemad ei sekkunud õppetöösse, muidu, heidsid vaid pilgu, kui tunnistusele allkirja andsid. Klaveriost koju tähendas mängimise oskamist. Selleks käis meil külas uhke baltisaksa vanadaamist klaveriõpetaja, kes oli lõpetanud Riia Konservatooriumi kuldmedaliga .“Kui ma olin kehvasti harjutanud, pani ta oma medali klaveri ääre peale ja ütles: „Vaata, siiani tuleb jõuda, aga ainult tööga.” Koolis käis Dea Tartu I Algkoolis, tänases Tartu Kesklinna koolis. See oli tolleaegne eliitkool: suurepärased õpetajad, nõudlik ja uhke koolidirektor ning õpetajateks tulid tihti noored ülikooli õppejõud. „Ma ütlen nõnda: minu lapsepõlv oli 11. eluaastani ääretult kena. Ma ei saa öelda, et ülirikas, aga meile oli sisse kodeeritud, et midagi ei ole raiskamiseks, aga kõik, mis vaja, oli olemas.“
Treffneristid on nii austamisväärt, maani kummardus igaühe ees eraldi. Eriti nende, kes seda Uvet seal välja kannatavad oma tantsimistega ja niisamuti Üllet. Minu meelest treffnerist on kaugelt ära tunda. Ta on kuidagi väärikas, endast lugupidav ja niipalju kui mina sinna majja olen sisse astunud, nad on kõik väga sümpaatsed ja lihtsalt kohe saad aru, et treffnerist. Andku Jumal teile jõudu, tervist ja mõistust hinnata kõike seda, mis teil käes on. Sest tänapäeva Treffner annab teile kaasa väga suure varanduse. Kui te elus lähete ja ütlete, et olete Treffneri lõpetanud, uskuge mind, teie peale vaadatakse hoopis teisiti. Suur õnn on olla selle kooliga seotud, ükskõik kas õpetaja või õpilasena. Raske seal on ja Treffner nõuab tööd, nõudis Esimene Keskkool tööd ja nõudis Tammsaare kool tööd, aga see tasub kõik ära. See on lausa varandus. – Dea Pahla
Sõda muutis kõik
Sõjasündmused tõid aga Dea kenasse lapsepõlve pöörde: „1941. aastal põles kõik. Põles nii, et ainult riidehilbud jäid selga. Ja ma ütlen nimelt riidehilbud, sest oli 13. juuli, hirmus palavad ilmad. Sakslane tungis juba peale ja NSVLi vägedel oli ettekujutus, et Emajõgi paneb rinde seisma. Anti käsk 200 m ulatuses vastaskallast maha põletada. Meie elasime telliskivimajas, kuid ümberringi muudkui süttisid üksteise järel puumajad. Ema võttis meid õuest, mul oli seljas sitskleit ja jalas sandaalid, jooksime siis mööda Narva maanteed välja. Sealt keegi vist korjas meid peale ja sõidutas sugulaste juurde Maarja-Magdaleena lähistele. Isa töötas meistrina vorstivabrikus ja oli seal parasjagu valves, kui õhku lendas Kivisild, järgmisena Vabadussild, ja nii ta ei pääsenudki enam koju ega näinud põlemist. Poolteist kuud ei teadnud me isast midagi. See on üks niisugune asi, mida mina surmani südames kannan. Olen nii palju oma õpilastele rääkinud, et kui öeldakse, et oh me ei ole õnnelikud ja meil puudub see ja teine, siis kui ollakse poolteist kuud lahus, sõda on vahel tulnud, linn on peaaegu maha põletatud – see on puudustunne. Ega me emaga ei teadnud, et kodu on maha põlenud. Üks saksa sõjaväemasin tõi meid Raadile. Läksime emaga isa töö juurde ja kujutage ette – isa tuli meile Vabadussilla peal vastu. Mul on surmani meeles see, kui ta ütles, et oleme kõige õnnelikumad inimesed – me kõik oleme alles! Kodu aga nägi välja olematu: ei nuga-kahvlit, ei tooli-lauda, ei voodit, kõigevähematki ei jäänud alles. Mu ema tardus nagu soolasammas ja järgmiseks hommikuks oli ta niisama hall nagu mina praegu – ta oli siis 40-aastane. Minu 11. sünnipäeval, täpselt minu sündimise ajal, kell neli hommikul, algas Eestis sõda.“
Uus algus
„Mul on meeles mu vanemate ütlus, et meil on käed-jalad alles ja tööd tuleb teha nii, et lapsed saaksid koolitatud,“ võtab Dea kokku vanemate suhtumise enne uut algust. Pärast sõjapaost tagasitulekut sai pere kolida ühe vabriku kontoriruumidesse, kus magati põrandal heinakottide peal, vanemad olid saanud kingituseks voodi. Kogu mööbel koosnes lauast ja kahest toolist. „Õel oli ees esimene koolipäev, mina läksin neljandasse klassi, aga me ei saanud kooli minna – lihtsalt ei olnud midagi selga panna. Õnneks mu ema õde oli õmbleja, kes tegi isa õe garderoobist antud riided parajaks.” Vabriku juures elasime üle aasta. Seejärel kolisime Dea praegusesse elukohta Kroonuaia tänaval. Elu läks edasi ja varsti asus Dea õppima Miina Härma Gümnaasiumisse, mille ta heade hinnetega lõpetas.
Hirmust
Sõjast ja sellele järgnenud ajast tuleb Deale meelde: „Hirm. Sellega ma lähen ka hauda. Need küüditamisööd, meie pere ei olnud sellest küll õnneks puudutatud, aga see alateadvus – iial ei teadnud, kes su ukse peale võib koputada. Teiselt poolt õpetas elu ettevaatlikust. Minu papa ütles ikka, et kontrolli alati, mida sa räägid, sest tõepoolest, neid kõrvu ja ettekandjaid oli kaasõpilaste hulgas, nende vanemate hulgas, tänaval, igal pool. Sa iial ei teadnud, kus sinu sõnu valesti tõlgendati. Mul on meeles, kui ma sain tädi käest „Kristiina Lauritsatütre“. Olin 10. klassi tüdruk ja ütlesin klassis vahetunni ajal, et teate, tüdrukud, sain „Kristiina Lauritsatütre“. Paar päeva hiljem tuli minu klassijuhataja ja ütles, et kui te niisugust kirjandust loete, siis ärge sellest klassis valjusti rääkige. Saime hiljem teada, et üks minu klassiõde läks ja ütles, et ma loen „niisugust väikekodanlikku kirjandust“ ja oligi paanika lahti. Või näiteks, minu tädi õmbles koolikleidi peale ikka valge krae, see oli kuskilt voodilina otsast võetud valge riie, sest lihtsalt ei olnud midagi saada. Kui sedasi kooli läksin, ilus helevalge krae kleidil, siis julges see sama tüdruk mulle kõrvale tulla ja öelda: „Sa näed küll väga väikekodanlane välja“ Väikekodanlane oli siis väga halva maiguga sõna, see tähendas lausa nõukogude korra vastasust. “Süüdimõistetud õpilased saateti vanglasse või Siberisse,“ räägib Dea.
Tuglast ja Underit polnud olemas
Kõik oli ideologiseeritud. Näiteks kirjandustunnis väga paljud kirjanikud kustutati nimekirjast. Ma lõpetasin ülikooli nii, et ma ei olnud mitte sõnagi kuulnud ei Tuglasest, ei Underist – neid ei olnud olemaski. Ülikoolist pajatab Dea: “Sisseastumisel oli personaalne mandaat-komisjon, kes püüdis kindlaks teha, millise poole peal isa on sõdinud, millise hoiakuga perekond on ja kui suured on varandused ja mis kõik. Talulapsed põrusid enamus. Ukse peal tuligi vastu üks minu klassikaaslane, kes oli Jõgeva poolt pärit ja ütles, et tema ülikool ongi käidud, sest ta oli talulaps, viis talu oli külas ja talunikud ostsid koos rehepeksumasina, aga seda peeti juba suureks varanduseks, keegi oli siia teatanud ja kui ta siis läks aru andma, öeldi, et teiega pole midagi rääkida, teie olete kulaku tütar.” Niisiis polnud jõukate vanemate ehk kulakute lastel ülikooli asja, Dea õnneks nende hulka ei kuulunud, kuid sissesaamine läks temalgi üle noatera: “Minuga oli niisugune lugu, et vanemad olid töölised, mingit vallasvara meil ei olnud ja minu isa ei olnud ka lapsepõlve vigastuse pärast kuskil sõjaväes olnud. Sisseastumisel küsiti kodu kohta ja seda, missuguses sõjaväes isa on olnud. Mina suure rõõmuga ütlesin: „Minu isa on eluaeg valgekaartlane olnud!“ Pidin ütlema valgepiletimees, sest valge pilet oli vabastus sõjaväest. Minu teaduskonna õppejõud hüppas püsti, ütles „Laps, mis te räägite!“ Teine ütles „Ja teie kavatsete Nõukogude õpetajaks hakata, minimaalsedki ajalooteadmised puuduvad,“ siis ma sain aru ja vabandasin. Ma mõtlesin, et tõesti-tõesti, sinna samma olekski lõppenud mu karjäär.“ Ülikoolis asus Dea õppima eesti keelt ja kirjandust, milleks innustas teda pikaaegne lugemishuvi ja ülikoolis töötanud vanad autoriteetsed professorid. Juhuse läbi sattus Dea tegema oma pedagoogilist praktikat just Treffnerisse, mis tookord ei olnud mitte mingi eliitkool, vaid kehva mainega poistekool, kuhu tulemist noored õpetajad vältisid. Ometi võitis ta tänu oma lahkusele ja hoolivusele poiste südamed ning sooritas praktika edukalt, millele järgnes kutse kohe peale ülikooli lõpetamist 1954. aastal tulla tööle Treffnerisse.
„Me ei palu looduselt armuande, me võtame!“
1954. aasta Treffnerit kirjeldab Dea üsna tumedates toonides: „ Direktor Loodusütles, et sügisest ootame teid siia õpetajaks ja siis ma mõtlesin, et kas veel suuremat karistust olla saab? Treffnerisse tulla õpetajaks! Klassid olid pimedad, poolde seina oli tumeroheline värv, laudpõrandad olid ära kulunud ja tolmused, tindiplärakaid täis. Mõtlesin, mis pärast küll.“ Kogu alanud aasta oli kollektiivile põnev, sest sel aastal muudeti Tartu koolid segakoolideks. „Ärge ka arvake, ma ikka nutsin mitu peatäit maha, ma ei tahtnud sinna Treffnerisse minna.” 1953. aastal praktikal olles pidin ühe õppenõukogu ära kuulama. Õppenõukogud olid viis tundi pikad ja seal kuulsin imeasju: ühel keemiaõpetajal pandi tunni ajal laua all saapanöörid põlema. Ma mõtlesin, püha Issand Jumal, no elu kallale tükivad. Direktori nimi oli Loodus, Elmar Loodus, poisid kogunesid koridoris suurte plekkahjude taha ja karjusid: „Me ei palu looduselt armuande, me võtame!“
Koolis tegutsesid toona orkester ja näiteringid. Nagu tänagi, toimusid regulaarselt uhked koolipeod. Korraldati kirjandusõhtuid, kui kutsuti kirjanikke kooli, sarnast traditsiooni on meil hiljuti näha olnud Loominguliste Õhtute nime all. Peeti küünlavalgusõhtuid. Tähistati ühiselt nääripühasid: koolis seati üles pikad lauad hanepraega ja koos olid kõik – kojamehest direktorini. Korraldati palju ekskursioone nii õpetajate kui õpilastega erinevatesse riikidesse, näiteks Armeeniasse, Usbekistani, Tažikistani. Traditsiooniks kujunes ka abituuriumi kümme päeva Moskvas kevadaheajal, kus abituriendid võttis vastu Moskva sõpruskool. Tavaliselt veedeti kümnenda klassi kevadel nädalapäevad Leningradi sõpruskoolis. Samamoodi hoiti sõprussidemeid ja käidi üksteisel külas Läti, Leedu, ja Pihkva sõpruskoolides. Vaba aeg oli samuti tegutsemiseks. Dea klass oli väga sportlik, palju käidi trennides, sõudmises, maadlemises, võimlemises ja mujal. Palju oli kogu klassiga organiseeritud ajaveetmist, küll vastlaõhtute või pannikoogiõhtute näol, küll koolipidudena. Väga palju käidi teatris ja reisiti. „Meie käigud olid sellised kultuursed, joomist ei, seda ei olnud. Esimest korda tulid poisid pudelitega minu juurde kui nad olid lõpetanud ja hakkasid eksameid tegema. Mul pidi süda seisma jääma. Tulevad ja ütlevad, noh nüüd meil võib siis pudel kaasas olla ja panid Värska pudelid laua peale.
Õpetaja ilma vitsata
Üldiselt peab Dea ennast nõudlikuks, kuid sõbralikuks õpetajaks. Eriliseks teeb Dea aga tema väsimatu hoolivus oma õpilaste vastu. Dea elas südamest kaasa nende kodusele olukorrale, mis tingituna sõjast oli tihtipeale väga raske. „Hea sõna võidab võõra väe“ ütleb vanasõna, seda ilmestab hästi juhtum meie hooliva pedagoogi klassist: „Mu klassi sattus poiss meie Supilinna rajoonist, kes tuli kolooniast. See oli siis kaheksas või üheksas klass. Ta oli kohe selline altkulmu vaatav, tigedavõitu, ühesõnaga püüdis ennast kohe otsast peale maksma panna. Tookord oli ilus komme, et korrapidajaõpilane ootas õpetajat klassi ukse taga ja avas talle ukse. See poiss siis ütleb mulle ukse taga, et õpetaja, olge väga ettevaatlik ja minge seina äärt pidi laua juurde, see uus poiss vedas musta niiti laudade vahele selle lootusega, et tulete komistate ja kukute, siis saab nalja . Ma võtsin teda kuulda ja läksin seina äärt pidi. Tund sai läbi ja kõik vaatasid kahtlaselt minu poolt ja siis põrandale. Sain aru, et nad hoiatavad mind. Palusin uue noormehe oma laua juurde, ütlesin, et saame tuttavaks. Ta üksikute sõnadega tutvustas end ja siis ma ütlesin talle, et ole nüüd nii kena poiss ja korja see niit ära, sellega võib õnnetus juhtuda ja meie klassis niiviisi ei ole põhjust ja vajadust teha. Sõna lausumata korjas ta selle ära ning tuli minu juurde niidipundar nätsus peos ja ütles, silmad märjad: “Minuga ei ole keegi nii ilusti kunagi rääkinud.””
Katseeksitusmeetodiga klassijuhatajaks!
Pakkumine alustada esimese klassiga tuli Deale ootamatult. Tal oli plaanis töötada 3-aastase lapse kõrvalt poole kohaga, kui helistas direktor Allan Liim ja palus Deal hakata esimest klassi õpetama, sest algselt plaanitud õpetaja põetas oma haigestunud ema. Esialgu puikles Dea vastu, tunnistades, et ta ei oska esimest klassi õpetada. Ta ei olnud elus õpetanud ühtegi last kirjutama ega lugema, kuidas siis. Tungiva nõudmise peale nõustus Dea klassi võtma paariks nädalaks, seni kuni asendaja leitakse. Iga tunni eel mõtles ja lootis ta, et lapsed ei hakkaks haigutama või igavusest mööda klassi jooksma. „Oli juba kaks nädalat koolis ära käidud, kui tuli inspektor kooli. Tunnistasin talle puhtast südamest, et ma ei oska. Lapsed aga olid juba minu ja kooliga kohanenud ning laul ja mäng ja lugemine käis rõõmuga, inspektor pühkis muudkui rõõmust silmi ja ütles, et nad on ju nii toredad teil! Vanemad käisid direktori juures ning palusid, et ärge seda õpetajat ära võtke, lastele meeldib. Nad hakkasid mulle ka väga meeldima.”
Klassijuhataja – pereliige kogu eluks
Suureks toeks ja eeliseks peab Dea ühe klassi õpetamise juures kodude ja vanemate tundmist. Kunagi ei olnud vajadust vanemaid kooli kutsuda, et lapse peale kaevata. Asju ajas Dea väga delikaatselt, sest eks vanemad tahavad lapsest esmajoones head kuulda. Vajakajäämistest saab alati rääkida nõuande vormis. Klassist läks küll muist õpilasi ära ja tuli juurde, kuid suurem osa õppis klassis kõik 11 aastat. Õpilasi kirjeldab Dea kui mitte tippandekaid, kuid see-eest töökaid ja lõpmata heasoovlikke. 1974. aastal, kui klass, kes oli 11 aastat Dea käe all olnud, lõpetas, olid kolleegid mures, kuidas see päev üle elatakse. Dea aga tegi endale selgeks, et kui nad on kogu aeg temaga leppinud ja kui nad on ikka seitse vakka soola koos ära söönud, siis kuhu nad jäävad? Tulevad ikka tagasi! Täpselt nii oligi ja on ka praegu. Kui ülikooli läinutel eksamid olid, tuldi läbi, kohvitati. Kui poisid sõjaväkke läksid, tulid külla, jumalagajätmised kestsid hommikuni. Siis kutsuti Dea laste sünde tähistama ja hiljem vanemaid matma, Dea on igal pool osaline olnud justkui pereliige. Pärast lõpetamist hakkasid meheleminekud ja naisevõtud – lugematuid kordi on Dea pulmades hommikuni tantsinud. Ka õpetaja hoiavad tänaseni kokku, helistavad pühade ja tähtpäevade puhul, helistavad siis, kui midagi on halvasti ja helistavad siis, kui kõik on hästi.
Tõus hariduse lipulaevaks
Treffneri tõusust räägib Dea järgmiselt: „See toimus aegapidi ja algas siis, kui piirid avanesid. Väliseestlasi tuli palju kodumaale käima ja nii tulid vanad vilistlased esmajoones oma vana kooli vaatama. Ja teate kui harras oli näha, kuidas üks vana mees tui, võttis oma peakatte, seisis klassi ukse peal ja ütles: “Vaadake, siin oli minu pink, ma istusin siin.” Väga suur eestvedaja oli tolleaegne direktor Helmer Jõgi, ise Treffneri poiss. Ta oli sellest vanast Treffneri koolist ja selle ajaloost väga huvitatud. Otsis selle kohta kirjandust ja väliseestlased tõid talle materjale. Ta püüdis sealt mustrit võtta. See hoiak sai koolile, kõigile viimseni omaks. Õpilased ajasid selja rohkem sirgu ja olid väga uhked Treffneri üle. Ja kodudes hakkasid kõnelema vanaisad, kes olid need tõelised treffneristid olnud. Kaevati välja kõik, mis vähegi sellest vanast Treffneri ajast oli. See läks nii iseenesestmõistetavalt, sest Tallina koolid hakkasid ka nimesid tagasi saama. Ja ega see traditsioon päriselt ära ei olnudki surnud, akadeemiline hoiak ja uhkus selle üle, et ma olen lõpetanud Tartu I Keskkooli, see oli kogu aeg ja nagu näha – püsib tänaseni.
Kommentaarid