2013. aasta võimsad suurüritused on nüüdseks läbi. Viie aasta suurim ball on möödas ja meie tähelepanu suunudub taaskord vaid koolitööle. Kuid kas ikka suundub? 130. aastapäeva üritused olid ju ülimalt meeleolukad ning pakuvad mahlakat kõneainet, mida võime kuulda, reisides kas või ajamasinaga 130 aastat tulevikku.
Teklisinas kesklinn
Kargel reede hommikupoolikul võis silmata hulgaliselt noori oma sügavsiniste teklitega Emajõe kaldal Hugo Treffneri kuju juurde kogunemas – koolipere tähistas oma kooli 130. aastapäeva. Peeti ajaloohõngulised kõned nii Treffneri kui ka Kalevipoja kuju juures. Kooli anknast kõnelesid abituriendid Jan Teevet ning Mari-Liis Vanem.
Koolimajja astudes tervitas koheselt hõrk kringlihõng ning aurav tee. Omaette armsalt mõjus rebaste teklivaimustus, sest loomulikult oli tarvidus end koos sõprade, sõbrannade ja klassikaaslastega iga võimaliku nurga alt fotografeerida. Mõnusaks muutis pärastlõunal koos lauldud sünnipäevalaul. Pärast suurt sagimist toimusid õpilastele loengud. Oma teadmisi jagasid Mariliis Mets, Jaan Kaplinski ja Mihkel Kree.
Kaunid kõlad
Juba sama päeva pärastlõunal toimus jahedas Jaani kirikus jumalateenistus, kus suurepärased Anima ning vilistlaskoor näitasid taas oma kõrget taset, täites kiriku imeliste helidega. Lauljatele andis tuge meie oma õpilane Arno Gabriel Humal orelil. Jumalateenistus lõi pühaliku ja harda meeleolu. Pärast meelipaitavat jumalateenistust toimus koolimaja saalis uue klaveri esitlukontsert. Mõte sai lõpuks teoks: nüüdsest alates täidavad aula uue pilli võluvad kõlad ja kõike seda tänu kooli vilistlaste algatusele.
Ilmutus
Laupäeva hommikul 130. aastapäeva aktusel juhtus Vanemuise kontserdimaja saalis midagi müstilist – kui 5 aastat tagasi ilmutas Hugo Treffner end päris lavalaudadel, siis sel aastal tegi ta seda videopildis. Siiski jäid skeptikutel hinge kripeldama pisut kahtlaselt uvesaarelikud näojooned (Ehk on see mingi märk või ettekuulutus?). Jääb vaid oodata, millega Hugo meid järgmisel juubelil üllatab! Kontsertosas esinesid segakoor Anima, õpetajate koor, vilistlaskoor, vilistlasansambel, Tantsutallad ning vilistlastest koosnev saatebänd. Väga südantsoojendavad olid ka õpetajate etteasted! Esitlusele tulid nii tuntuimad laulud kui ka uuemad heliteosed. Suursuguseks finaaliks oli Lydia Koidula ning Rein Rannapi “Eesti muld ja Eesti süda”, mis ergastas jõudsalt meie (küll juba koolimaja külmakraadidega harjunud) karvapüstitajalihased.
Neiud noormeeste käevangus
Laupäeva õhtul vooris tuledesäras Vanemuise Kontserdimaja poole õpilasi, õpetajaid ja vilistlasi nii tikk-kontsadel, lakk-kingades, takso kui ka limusiiniga. Uhked kasukad-karusnahad ja mantlid ulatati alla garderoobi ning suunduti mööda punast vaipa üha kõrgemale ja kõrgemale, kust juba kostus kaunist keelpillimuusikat, mis omakorda lõi imeilusa ja teemakohase meeleolu – justkui oleks jõudnud ajamasinaga Inglismaale. Glamuuri oli rohkemgi ja veel! Klaasid peremehe ning perenaisega kokku kõlistatud, võis märgata kaunite soengute ning ekstravagantsete kleitidega neide ja šikke noormehi jalutamas salapärase värvilise valgustusega saali poole. Et ajastukohaseid riietusi oli kasinalt, jäid iseäranis hästi silma mõned hakkajad Victoria-aegse Inglismaa kleidi- ja pintsakumoodi kandvad eredad kujud. Virtuaalne aplaus neile tagantjärele!
Silmadele-kõrvadele
Sellel aastal pani külalisi hoogsalt jalga keerutama Kaitseväe orkester ning õhtu jätkul lummas kõiki ka Maarja-Liis Ilus. Üllastusesinejaks oli trikimees Jürgen Veber, kes meile esmapilgul imelihtsate, kuid siiski pead vangutama panevalt salapärase silmamoondusega esines. Mõnel kohalolijal oli lausa haruldlane au tema kõrvale lavale minna. Samuti käis tihe sagimine pokkerilauas, kus nii vanad kui ka noored oma õnne ja mängutatikaid proovile said panna.
Ei puudunud fotonurgake, milles oli võimalik enda ja kaaslase silmapaistvat välimust jäädvustada. Selleks tuli olla aga parasjagu kannatlik, sest järjekord osutus küllaltki pikaks.
Natuke nurinat
Vaatamata üldiselt võrratule korralduse, jäi pisut puudu istekohtadest ning kehakinnitusest. Tütarlapsed oma (liig-)kõrgetes kontsades ei suutnud pikalt vastu pidada… Mure lahendati õnneks neidude endi poolt: rõdule jõudes võis leida mitmeidki üle toolileeni kõlkuvaid jalgu. Nende samade kõrgete kingadega suundusid näljasemad, kleidisaba lumes, kiirrestorani poole.
Hea balli retsept
Balli peremehe sõnul oli kõige raskem algus. Mis teema on kõige tabavam, mis ülesanded vaja ära jagada, mida sponsorite leidmiseks teha, kes laval esinevad ja kes/kas publikule meeldiks? Kuid lõppude lõpuks jäi rahule nii korraldustiim kui ka rahvas. Külalisi ilmus kohale rohkem, kui oodati ning tagasiside on olnud positiivne. Korraldajate sõnul polnud küll ballil niivõrd ajastutruudust, aga püüti luua unustamatu ball järgmise juubeliaastani. See läks korda! Aitäh!
Uus aasta, uus ball
Nagu kombeks, kuulutati balli viimastel minutitel välja järgmise aasta balli peremees ja perenaine. Kandidaadid rivistasid end lavale, ja oh üllatust, tiitli napsas humanitaarklass. Täpsemalt 10.d klassi õpilased: Sadra Ivanov koos Markus Johann Kuslapiga. Võib konstateerida, et selle aasta võitjad olid võitu väärt! Võitjate endi sõnul olid võiduga kaasnevad emotsioonid ikka mõnusad, terve see nädal oli kindlasti meeldejääv ja tihe. Kõige raskemaks osutus vabalava etteaste välja mõtlemine. Balli uus peremees tähistas võitu tagasihodliku hamburgeriga Fastsersis.
Ootame suure huviga, mis neil meile järgmisel aastal varuks on!
Kommentaarid