Teame ju seda kõik, et käes on aasta kõige kiirem kuu. Sellel aastal on see eriti kiire veel Treffneri perele. Seljatatud on suured juubelipidustused. Tehtud on töö ja nähtud on vaev. Ma usun, et paljudelgi mõlguvad kirkamad emotsioonid veel peas ning siiamaani arutatakse ballimuljeid. Selja taha on jäänud ka arvestuste nädal. Veel viimased pingutsed enne 2013. aasta lõppu. Viimane nädal koolis möödub ilmselt paljudele suure pingelanguse ja unerežiimi kordasaamise tähe all. Neljatunnised uned saab asendada ja koolielu saab jälle täiel rinnal nautida.
Detsembrikuusse on veel jäänud palju pidustusi ning aega oma perele ja sõpradele. Mõtted sellest tekitavad sisse sooja tunde ja ootuse õige jõulutunde järele. Mina pean tunnistama, et see õige jõulutunne pole minuni veel teed leidnud. Kas on selles süüdi pidev kiirsutamine ja tihe rutiin või hoopiski jõuludele mitte vastav ilm? Kaunistatud linn, jõulumuusika tänavatel ning mandariinilõhn pole ikkagi piisav, et õige emotsioon sisse tuleks. Mina usun, et jõulutunne leiab tee iga inimeseni eraldi. Ma loodan, et hetkel, mil ma olen aja lõplikult maha võtnud ja hakanud nautima enda ümber toimuvat poeb ka see tunne minu sisse.
Ma väga loodan, et te kõik leiate endale selle aja, mil tulla välja argipäevarutiinist ja nautida seda aasta viimast kuud. Olge lähedastega, tehke koos midagi meeldejäävat ja minge puhanult ning heade emotsioonidega uuele aastale vastu!