Kolm Põrsakest – elu nagu muinasjutt!

Kui ma aasta aega tagasi tegin loo nelja Hugo Treffneri gümnaasiumis alustanud verisulis õpilasfirmaga, poleks ei mina ega lugejad osanud ealeski arvata, et üks neist pärjatakse lausa Euroopa parimaks õpilasfirmaks. Samuti poleks ma arvanud, et saatuse tahtel (või kurja peatoimetaja nõudmisel) teen ma nendega uuesti loo. Meie ees rullub lahti OÜ Kolm Põrsakest elu show -laua taga ja ees. Meiega kõnelesid OÜ Kolm Põrsakest juhatuse liikmed Aksel Johannes Part, Robin Saluoks ja Taavet Kutsar.

Aksel Johannes Part aasta tagasi: „Õpilasfirma Kolm Põrsakest on loodusklassi õpilaste loodud ettevõte, mis julgeb lisaks ägedatele toodetele pakkuda ka originaalset teenust. Tegelikult tulekski alustada teenusest, sest just sellele on firma poolt seatud põhirõhk. Nimelt on Põrsakestel plaanis pakkuda lõbusalt harivat programmi kõikvõimalike lasteürituste jaoks alustades jõulupidudest ning lõpetades sünnipäevadega. Koos lastega avastatakse erinevate katsete näitel looduse saladusi ning loodetavasti on tulemuseks lõbusalt veedetud aeg ning püsiv sära laste silmis ka tagasi koolipinki istudes. Lisaks saab iga huviline kaasa vahva mänguasja, mis seletab veelgi loodusnähtuste toimemehhanisme. Oma tegevusega loodab ÕF tekitada lastes uudishimu õppimise vastu ning ühtlasi pakkuda lapsevanematele lihtsat ning odavat varianti sünnipäeva sisustamiseks. Kolm põrsakest on valmis saanud tugeva tellismaja ning nüüd jääb vaid loota, et see ka kurja hundi ähkimisele ja puhkimisele vastu peab.“
Põrsakeste tellismaja osutus tõesti tugevaks ning seda tõestab nii Eesti Õpilasfirmade võistluse kui ka Londonis maha peetud 24. Euroopa õpilasfirmade võistluse võit. Lisaks on Põrsakestel kuhjaga tellimusi ja igale poole vahel ei jõuagi. Edu näitab seegi, et alguses kolmekesi alustanud firma on nüüdseks oma töötajate arvu lausa kümnekordistanud.

„Tahan teadusteatrimeheks saada!“

Ühe firma puhul loetakse oluliseks edu näitajaks pidevat uuenemist. Põrsakesed näitavad end sellest küljest väga hästi. Nimelt alustati sügisest teadusteatri etenduste andmist kahes Tartu lasteaias – Rukilill ja Karoliine. Lasteaias poistele etendusi anda meeldib, eriti heldinult kõneleb lasteaiaetendustest Robin, kes isegi on käinud Rukkilille lasteaias. Tema juttu kuulates tuleb välja, et lasteaialastega tuleb osata suhelda. Tema trumbiks on vaikuse mäng. Kuidas see käib? See on väga lihtne ja kodus järgiproovitav trikk – kaotab see, kes esimesena rääkima hakkab. Vaikuse mäng kestab täpselt nii kaua, kuni teadusteatri tegijad räägivad, pärast seda võib alata elav diskussioon. Kuna etenduste auditooriumiks on üldiselt eelkooli või algkooliealised mudilased, juhtub nendega palju armsaid seikasid. Üks meeldejäävamaid oli Robini sõnul see, kui lasteaias küsiti lastelt, kelleks nad tulevikus saada tahavad ning üks poiss vastas, et tema tahab saada teadusteatrimeheks! See tegi südame soojaks.

Katsed olgu kodus järgitehtavad

Erinevaid katseid on Põrsakestel neljakümne ringis. Trikkide väljamõtlemisel lähtutakse kahest olulisest punktist. Esmalt peab see olema ohutu, kuna lapsevanemad usaldavad oma lapsed nende hoolde ning ohtlik trikk ei tule siinjuures kõne allagi. Teiseks peab olema katse nii lihtne, et seda oleks soovi korral lapsel võimalik kodus uuesti teha. Üldiselt ongi katsevahenditeks kodukeemia vahendid, mis on tavakodanikule hõlpsasti hangitavad. See, et katsed on lihtsad, ei muuda neid muidugi ebahuvitavaks. Vastupidi – lapsed hüüatavad ikka ja jälle ka üpris tavaliste vaatemängude peale hingetult „Vapustav!“. Natuke keerulisem on lasteaedadega, kuna sinna tuleb iga kord minna uue kavaga ning katsed ei tohiks korduda, kuna muidu on lastel igav.

3+365=30

ÕF Kolm Põrsakest alustas kolmeliikmelise tiimina, Londonisse mindi välja viieliikmelise delegatsiooniga, nüüd on neid järel jälle kolm. Lisaks juhatuse liikmetele on osaühingus teadusteatri esinejad, kokku on töötajaid kolmekümne ringis. Olgu mainitud, et on laienetud lausa Tallinnasse ja Eesti väikelinnadesse. Majandusliku poolega tegelev Robin nendib, et töötajaskond on ebaühtlane ning tegelikult oleks kasulikum palgata aktiivsem tööjõud, kes teeks ära suurema hulga inimeste töö. Küsimusele, kuidas Tallinna töötajaid koordineeritakse, vastab kunstilise poole eest hoolitsev Taavet: „Piitsaga!“. Tegelikult tugineb firma toimimine suuresti kaasaegsetel infotehnoloogilistel võimalustel. Robin lisab, et Tartu-välised töötajad on neile veidi riskantsed, kuna tuleb usaldada praktiliselt võhivõõraid inimesi. Siiski on võhivõõraid vähe, kuna pooled töötajatest on meie omad teadushuvilised treffneristid.

Ülemaailmset laienemist ei planeeri

Kui juhin jutu tulevikuplaanidele, on noormehed kidakeelsed. Gümnaasium on kohe läbi ning maailm iga avarusega valla! Poisid tõdevad, et tulevikule nad pingsalt ei mõtle, vaid pigem naudivad praegust hetke. Näiteks Aksel plaanib edasi õppida Inglismaal. Tunnen huvi, et kas poleks kasulik näiteks Inglismaale laieneda, hakkavad kõik korraga naerma ja Robin lisab, et hetkel ei plaanita veel ülemaailmset laienemist. Majandusega näevad noormehed end ka tulevikus kaudselt seotud olevat, aga nagu Taavet ütles, siis majandust ei saa õppida, see tuleb kogemusest.

Jalgpalliefekt ja kvaliteedimärk

Õpilasfirma idee tuli aasta aega tagasi Põrsakestele pähe seoses uurimis- ja praktiliste töödega. Alguses planeeriti õpiabi osutamist või mõne toote turundamist, kuid siis tuli Akslil idee teha laste sünnipäevadel teadusteatri etendusi. Mõeldud-tehtud! Aga tehtud ei olnud veel midagi ning alustamine läks üle kivide ja kändude. Kirjutati laste mängumaadele ja erinevatele meediumitele, et endale natukenegi reklaami teha. Kuulsuse kasvades oli olukord vastupidine – mängumaad ja ajalehed kirjutasid nendele. (Taavet ütleb vahemärkusena, et nad ei ole ikka veel ühele Äripäeva kirjale vastanud.) Robin märgib, et nende praegune reklaamiskeem ei ole mitte lumepalliefekt, vaid jalgpalliefekt (naer) ja reklaamile ei ole tegelikult ressursse kulunud, kuna sõna nendest levib suuliselt väga hästi. Poisid märgivad, et nende sihtrühmaks reklaami suhtes on lapsevanemad ja vanemad õed-vennad, kuna nemad on potentsiaalsed tellijad. Juhin teema ääri-veeri rahale. Tunniajane etendus läheb sünnipäeva pidajale maksma 60 eurot. Irooniline on aga see, et 10 euro eest ei olnud keegi neid nõus tellima, kuid hinda tõstes tuli ka kliente aina juurde. Poisid seletavad siis agaralt, et näiteks 50 eurot on justkui kvaliteedimärk. „Vaata, sünnipäev on üks kord aastas ja keegi ei taha sünnipäevale mingeid odavaid kümne-euro-vendi!“