Juba 27. septembri varahommikul võis Rüütli tänaval näha hordides kahtlaseid värvilises riietuses inimesi, kes nii mõnegi pealtvaataja silmi hõõruma panid. See võis tähendada ainult üht: Hugo Treffneri Gümnaasiumis ristitakse jälle rebaseid.
Seekordselt oli ristimise au 11.c klassil ning nende ruuporite möirete saatel algas hommikuvõimlemine kooli ees ja läbi sai harjutatud ka esimesed „marutaudid“. Pärast kiireid ringe ümber kooli suunti tundidesse ja nii mõnigi klass avastas oma meelehärmiks, et oli juba lipust või maskotist ilma jäänud. Kogu koolipäeva jooksul kostitati meid lahkelt koirohuste oliivide, marjade ja sibulaga, mida kümnendikud hoolega taskusse, kompsu ning sussi sisse libistasid, samal ajal oma jumalusi palade eest südamest tänades.
Pikkade vahetundide ajal käsutati kümnendad klassid järgimööda alla keldrisse, kus neil tuli läbi kõiksuguste takistuste roomata. Viimases ruumis kostitati meid hea ja paremaga, rebaste vaieldamatuteks lemmikuteks said šokolaadimuffinid vürtsise ketšupiga ja gaseeritud hapupiim, mida marutaudi raviks pakuti. Pärast koolipäeva algas rebastejooks , mille käigus räägiti, nagu tavaks, HTG ajaloost. Samuti pidid uued õpilased enese tõestamiseks läbi tegema meeldivaid ja mitte nii meeldivaid ülesandeid, näiteks söödi kambakesi ära paar sibulat ja iga paarikümne meetri järel siputati selili „marutaudis“. Jooksutuurile lisas pöördeid ka Kassitoome orust allaveeremine ja kaika najal keerutamine, millele järgnes slaalom.
Sel ajal, kui kollastes hommikumantites humanitaarid mööda Rüütli tänavat vapralt käru tegid, hüppas lähedalasuvast kohvikust välja šokis turist ja küsis ühelt rebaselt: „Why the hell are you doing this??“. Ja siis sai talle seletatud, et me oleme freshmen ja see on tradition, ning siiralt üllatunud turist taandus kiirelt kohvikusse tagasi. Viimaks andsime vande ja kõigile rebastele jäi meelde, et nüüdsest kulub vaba aeg õppimiseks, uneaeg kordamiseks ning et Pungast saab meie kasuema. Siis veel käpajäljed ketšupiga paberile ja võis hakata tagasi kooli poole kepslema.
Pärast rebaste jooksu toimus suurejooneline tantsuvõistlus, seejärel koguti ülekeevate emotsioonidega rebased auditooriuni kokku ning näidati 11.c klassi poolt kokku pandud ülinaljakat filmi rebastest. Peale seda kuulutati välja ka võitja ja sel aastal võis kolme kringliga koju minna 10.b klass! Nagu traditsioonile kohane, panid ka sel aastal humanitaarid kinna tagantpoolt esimesed kohad, kuid tähtis pole võit, vaid osavõtt, ning toreda kogemuse said kindlasti kõik klassid.
Siiski tumestasid meie rõõmu mõned pisiasjad. Paljudele rebastele tundus alandav oma retsijate ees roomamine ja rohkem oleks tahetud nutikust nõudvaid ülesandeid. Ka punktide andmine ei tundunud päris objektiivne. Paratamatult kippus rolli mängima see, kes kellega juba enne tuttav oli: neile inimestele anti rohkem ülesandeid ja ka rohkem punkte.