Pakuti head-paremat: Kiluvõileivad, hapukurk, eesti kommid ja tee. Foto: Eliisa Ülevain.
19. veebruaril kutsus ajalooring meenutama laulva revolutsiooni sündmusi ning ühtlasi koos vabadusviise laulma. Olles alati olnud vaimustuses kargetest põhjamaa lugudest, astusin pärast tunde ajalooklassi. Suupistelaud oli lookas eestipärastest võileibadest hapukurgi ja sprottidega. Magusaks olid kõrvale Anni kaeraküpsised ja Kalevi kommid. Õpetaja Aare Ristikivi oli kenasti rahvusriietes, klassitahvlil rippus Eesti lipp ning põlesid küünlad.
Esiti andis ajalooõpetaja ülevaate laulvast revolutsioonist, siis aga võtsid juhtimise üle vilistlane Katrin Helena Kuslap oma noorema venna Markusega. Katrin laulis ja Markus saatis kitarril. Alustasime lauluga „Ei ole üksi ükski maa“, millega seoses Aare Ristikivi jagas noorpõlve diskokogemusi. Jätkasime Alo Mattiiseni kuulsa viie teosega. Tekkis mõnusalt ülev tunne, peaaegu nagu oleks laulupeol olnud. Tolleaegsed muusikud on
julgenud neis lugudes välja öelda seda, mida poliitikud poleks iial söandanud valjult lausuda. Avastasime koos, et sõnad ja muusika võimendavad emotsioone. Emotsionaalne
mälu aga sealjuures on ikka selgem kui ratsionaalne.
Kommentaarid