Jan Teevet, nii saavutustelt kui välimuselt (võimsad 199,9 sentimeetrit pikk) silmapaistev, mööda kooli portfelliga ringi vuhisev 12.d klassi õpilane.
Noormees, kes joob hommikualustuseks kaks tripple espresso ’t  ja sööb kõrvale elegantset valgehallitusjuustuomletti (võibolla see ongi tema edu ja töökuse saladus?); mees, kes teeb imesid teatrimaailmas. Eelkõige tuntud kui Unenäoklubi 2.5 (ehk hetkeseisuga kolmas lend) austatud juhendaja.

Jan Teeveti meelitas Saaremaalt Orissaarest (küsisin kohe saarlasele omase murde kohta – koduse kasvatuse tõttu pole noormees selles kunagi rääkinud, ei mingit ö-tähte õ-tähe asemel. toim.) Tartusse ja just Treffneri gümnaasiumisse kuuldus Helgi Teringu hiilgavast näitetrupist. Toetuseks sai ka idee, et iga eesti kultuuri eliidi osaks oleva inimhinge eluloos on vähemalt üks Tartu periood – nõnda võiks ka temalgi. Piir on kolm aastat – gümnaasium – ja ei hetkegi kauem.
Kohale jõudes oodatud teatritruppi polnud, nõnda tuli Teevetil ohjad enda kätte haarata ja see ise valmis rajada, sest teatritegemise kirg oli nõnda suur. Suurepärane ja lõplik idee tuligi 2011. aastal Betti Alveri luulepäevadel; koos sõbraga Miina Härma Gümnaasiumist loodi trupp ning ristiti ametlikult Unenäoklubiks. Algselt oli tegu siiski lihtsalt muheda seltskonnaga, kellel oli ühine vaade ja kunstiline taju.
Esimeseks katsekiviks sai Jacques Prévert luuletus “Kuidas portreerida lindu”.

Retsept

Unenäoklubil on kolm põhitõde – ilu, tõde ja vabadus. Kõik, mis on olemuselt tõeline, on ilus ja sellest tuleneb vabadus. Kui tükist midagi koorub, on see siiras elu.
Tükkide aluseks on uitmõtted, eluküsimused, köitvad laused, huvitavad sõnad või etüüdid. Jan lisas veel, et nende etüüdid ei ole ja ei tohi olla kindlasti liiga lihtsakoelised. Näiteks tõi ta sobimatu “mängi roosat elevanti” ning sobiva “milline on jahimehe siseküsimus hetkel, mil püss on paugatanud ja metsavaikus laulab itku langenud hirvele?”.

Eesmärk

Aktsioon ise algab eelkõige trupi ühisest südamelöögist, selle ühise südamelöögi olemusest ning sellest, mis on Jani jaoks oluline.
Tema eesmärgiks on noortele selgeks õpetada teatri ja kooliteatri põhitõed ning viia nad võimalikult paljudele (loodetavasti kõikidele) teatrifestivalidele, et järelkasvul tekiks teatrialane tutvusringkond ning nad saaksid professionaalselt žüriilt edasiarenguks tähtsat tagasisidet.

Jüngrite tulevik

Teevet peab lendu tähtsaks ja enda jaoks oluliseks, sest kõik noored on alustanud puhtalt lehelt (trupis vaid gümnaasiumi esimese astme õpilased). Ta on saanud neid vormida ja taltsutada, olla neile nõuandjaks ja mentoriks. Selgituseks tõi ta metafoori Antoine de Saint-Exupéry teosest “Väike prints”: “Kui sa rebase ära taltsutad, siis pead tema eest hoolt kandma”.

Hetkel on Teevet mõtetega ummikus. Ilma lavastajata ta oma jüngreid jätta ei soovi, trupi üleandmine teisele lavastajale aga eeldab temalt täielikku usaldust uue lavastaja kontseptsiooni osas. Unenäoklubi tulevik on ähmane kui kevadine vihmavesi lompides. Jan siiski teeb kõik, et klubi tegevus katki ei jääks.

Tartust ja koolist

Jan usub, et nende kolme aasta jooksul on Tartu õpetanud teda elama ning peab seda ülikoolilinna suurimaks vooruseks. Idee, et ta on tundnud kõiki tundeid, mida inimese tundespekter sisaldab, on sõnaseletamatult suurepärane.
Treffneri gümnaasium oli tema jaoks unistuste gümnaasium. Ta hindab kooli juures põhiliselt erinevate inimeste rikkust ja kooslust, mis on äärmiselt kummaline ja põnev. See-eest nendib, et tal on olnud kooli suhtes tohutuid vastumeelsusi ning noormees tunneb puudust vabast humanitaarsest vaimust. Eriti häirib teda levinud mõttelaad seoses sellega, et humanitaarsuund on mõttetu. Eks see idee painab meid – truuhingelisi humanitaarsuuna õpilasi – kõiki.

Tulevikuplaanid

Tulevikus näeb ta end näitemajas, nimelt on teda võlunud teatrile omase “oma maailma” loomise võimalus, mis on kirjeldamatult maagiline. Lavalaudadele ronida noormees ise ei sooviks, kõige meelsamini jätkaks tulevikuteekonda lavastajana. Eestist ära Jan ei kipu.
Suurimaks eesmärgiks on kunagi luua perfektne lavastusversioon Virginia Woolfi teosest “Lained” ja esitada seda just nimelt väikeses armsas Eestis.

Toredat Janist:

  • “Kui Vikipeedia ei tea, siis Jan teab!”
  • Ta käsi on olnud KUUS KORDA KIPSIS.
  • Õpetajate meelehärmiks ei kanna ta kunagi mütsi – selgituseks ja lohutuseks: lakikiht juustel on piisavalt suur ära hoidmaks kahjustusi alates hoolikalt sätitud juuste sassiminekust külmetuseni.
  • Peale põhikooli veetis aasta vahetusõpilasena Belgias
  • Pühapäeva hommikuid alustab ta kööginõu(de) pesemisega – omamoodi vaimu- ja hingepuhastuse meditatsioon.

Unenäoklubi 2.5 iseloomustus:

Jan on meie suur juht ja õpetaja ning eluteegiid ses agooniat täis ilmas. Jan on me kaardilugeja sel pikal ja väsitaval eluteel. Ilma Janita oleme kui peeker, mida keegi ei täida. Jan on me elusamba baas, kapiteel ja iga kolmas kannellüür. Jan on tugi meie tugitoolidele pisaraterohketel sügisõhtutel. Jan on kui lubimört ja meie kui klaasikillud – koos moodustame (peaaegu täiusliku- me ei oska näidelda, jou!) mosaiigi. Jan on suht OK.

Lõpetuseks: miks on nii, et “kes ees see mees” aga “naistel on alati eesõigus”?

“Ma tean, miks on naistel eesõigus – see on meeste argusest!” vastab Jan kiirelt ja justkui iseenesestmõistetavalt, “Samas naisel lihtsalt PEAB olema eesõigus, sest naine sümbolina on mehe ees ülemuslik, lisaks veel ka ema sümbol.”
Seejärel toetab noormees pea käele ja tõmbab kulmu ärevalt kortsu, tema silmis peegeldub mõtlik rõõm pealtnäha kerge küsimuse keerulisuses: “Aga miks on nii, et kes ees see mees?… No arvatavasti mõtlesid selle mehed välja, et oma alaväärsust natukenegi vähendada.”

Jan Teevet 2

Absurdsed faktid: Jan võib näiteks rääkida, kuidas Ever ja Mikiver leidsid mingi misanstseeni ja kuidas see toimus.