Hugo Treffneri Gümnaasium on mitmeti väga edukas kool. Eksamitulemused on suurepärased, õpetajad tasemel, koolimaja kaunis ning osaletakse mitmetes huvitavates rahvusvahelistes õpilasprojektides. Aastate jooksul on üheks pikemaks projektiks olnud koostöö Hollandis asuva Merlet College’iga Cuijki nimelises väikelinnas.
Sel aastal tõstatas projekt küsimusi sõpruskoolide olemuse ja vajalikkuse üle.
Kõik algas eelmise õppeaasta kevadel, kui õpetajad Olga Titova ja Kerli Orav-Puurand hakkasid projektist huvitatuid otsima. Rahvas kogunes vaevaliselt ja reklaami tuli teha tihedalt. Sügiseks oli selgunud, et seekordsele vahetusele läheb Eestist vastu ainult õrnem sugupool. Raske öelda, mis oli põhjuseks, sest eelnevatel aastatel on poisse ja tüdrukuid olnud üsna võrdselt
Kordamööda külas
Esimesena võtsid teekonna ette hollandlased ja külastasid Eestit. Ilmselt suurimaks üllatuseks oli meile nende imelikud söömisharjumused. Hommikul sõid nad saia, lõunaks eelistasid nad saia ja õhtul soovisid midagi suurt ja kõhtutäitvat. Lisaks oli neile suureks probleemiks jalgsiliikumine punktist A punkti B, ilmselgelt tundsid nad puudust kaherattalisest liikumisvahendist. Kevadisel koolivaheajal sõitsid Eestit esindavad neiud Hollandisse. Kodudesse sisse astudes oli üllatuseks (juba Eestis avaldunud komme), et jalanõud võib jätta mustust kartmata jalga. Polnud üllatav ka see, et hommikuks ja lõunaks pakkusid vahetusõpilased meile saia, ise seda rõõmsamini süües kui meie. See, kes polnud kaua rattaga sõitnud, sai seda nüüd nädal aega järjest nautida. Nii mõnigi meist sõitis igal hommikul, põsed punased, kooli poole. Hollandis pidavat rattaid rohkem olema kui inimesi. Terve nädala saime proovile panna ka oma inglise keele oskust.
Pole head ilma halvata
Erinevad küsimused projekti kohta keerlesid meie peades pidevalt. Koduteel rääkisime teiste tüdrukutega ja jõudsime järeldusele, et hollandlased olid meist tsipake liiga erinevad. Sel aastal oli valdav enamus meie vahetusõpilastest meist vähemalt aasta-kaks nooremad. Teismelistena on juba sellise vanusevahega raske leida ühist jututeemat. Samas pole eelnevatel aastatel eestlaste ja hollandlaste vahel vanusemuret olnud, ehk pole seda ka järgnevatel aastatel. Kuid meil tekkis küsimus, kuidas saime endale sõbraks just Merlet College’i. Õpetajalt pärimas käinud, selgus, et midagi keerukat selles protsessis ei olegi. Ei toimu mitmeaastalist eeluurimist sõpruskooli kohta, samuti ei tehta ülekoolilist küsitlust sõbrunemise vajadusest ega midagi muud selletaolist. Merlet College’iga sõbrunesime tänu nende saadetud pakkumisele korraldada meie ja nende kooli vahel ühine vahetusprojekt ja nii ta läkski.
Pisut ebavõrdne ja piisavalt ebamugav
Miks üleüldse selline küsimus peaks üldiselt väga toreda projekti käigus tekkima? Ehk on asi selles, et seesamune vanusevahe teeb siiski oma töö. Jututeemad, millest meeldiks mõnusalt vestelda, on eelistatult teised: maailma üldisest heaolust neile vestelda ei meeldinud, samuti polnud nad eriti huvitatud ei kultuurist ega ka poliitikast. Polegi muud kosta! Ehk peaks järgnevatel aastatel sõpruskoole otsima sarnaste huvidega noorte järgi, siis juba jututeemadest puudust ei tuleks. Kes teab, milliste imeliste inimestega võiks sellisel juhul tutvuda kooliprojektide käigus, olgu see sõber kasvõi teisest maailma nurgast.
Aastad pole vennad – ärme kaota lootust
Kui kellelegi jäi mulje, et hollandlased pole väärt vahetuseks, siis saite valesti aru. Eks sellised projektid on alati kahe otsaga: alati leidub keegi, kes ei jäänud rahule. Kokkuvõttes saame siiski öelda, et midagi kaotanud me pole. Saime käia kaunis riigis, tutvuda äärmiselt abivalmite perekondadega ning veeta nädalakese oma 11. klassist täiesti teises keskkonnas.
Väike paus: eestlased raudteejaamas jalgu puhkamas
Kommentaarid