Sellel ajal, kui ülejäänud kool pikki maipühasid pidas, olid 11. klassi humani-
taarid tegemas oma praktikat. Reaalide ja looduslaste üllatuseks ei olegi tegu lihtsalt kolmepäevase chill and grill’iga, vaid tegelikult on need kolm päeva täis higi, verd ja pisaraid.

Hanila vallas

11.e klassi humanitaarpraktika toimus 3-5. mail Läänemaal. Läänemaal just sellepärast, et sealt on pärit meie klassijuhataja. Meie praktikat võikski nimetada: „Retk mööda õpetaja Ristikivi võitlusradu“.

#veri – ehk päev 1

Kuna kolmas mai oli ju ikkagi talgupäev, tähistasime seda ka meie. Talgud toimusid iga tüdruku „unelmate“ paigas – kõhrede (ehk kärnkonnade) kaitsealal. Tegelikult nägin ma suureks üllatuseks vaid kahte konna ja neidki pärast hoolikat otsimist.
Meie ülesandeks oli umbrohust puhtastada suur liivavall, et kõhredel oleks seal hea elada. Värske õhk, tore seltskond ja ilus loodus muutsid töö tegemise väga mõnusaks, kuid mis talgud need oleksid ilma vahejuhtumita? Ühel minu klassivennal õnnestus kõvasti tööd tehes saada endale niivõrd suur pind, et ilma vereta seda eemaldada polnud võimalik. Tegijal juhtub! Vahepeal kostitati meid kommide ja küpsistega, et ikka energiat jaguks. Tuleb tunnistada, et täiesti puhtaks me liivavalli ei saanud, aga lõpptulemus oli siiski parem kui varem!

#pisarad – päev 2

Ööbimiskohaks oli Kõrtsi talu puhkemaja. Tegu oli väga koduse kohaga ja minul isiklikult tekkis tunne, nagu oleks vanaemale maale külla sõitnud. Õhtul käisime saunas, istusime kamina ees ja veetsime mõnusalt aega. Hommik enam kahjuks nii mõnus ei olnud, sest varbaid teki alt välja pista ei tahtnud ikka kohe üldse. Maja oli väga külm ja rõske. Selleks, et külmast võitu saada sörkisime mere äärde ja tublid klassiõed viisid läbi hommikuvõimlemise.
Teise päeva esimeses pooles külastasime Hanila muuseumi ja kirikut. Kahjuks oli ilm tõeliselt salakaval ja väljas olemist ei soosinud. Meie suureks rõõmuks ootasid meid ees (õpetaja Ristikivi ema poolt isiklikult tehtud) pannkoogid. Pärast pikka aega väljas külmetamist ei oleks midagi paremat osanud ette kujutadagi!
Asusime oma praktika peamise ülesande juurde – pärimuse korjamine. Sõitsime läbi Läänemaa pisikeste külade, kus meid kahekaupa maha pandi. Alguses ma ikka täitsa kartsin, et miks ometi peaks täiesti võõras inimene laskma mind enda koju ja tahtma rääkida mulle oma minevikust…? Tunnistan, et olin liiga pessmistlik. Õhtul, kui ma kuulasin klassikaaslaste lugusid vanamemmedest, kes neile kooki ja teed pakkusid ja oma lugusid pajatasid, siis võttis ikka pisara silma küll. Ka minul ja mu klassiõel läks väga hästi. Saime külastada kohalikku rantšot ning kuulasime kahe naisterahva uskumatuid lugusid nende eludest.
Päev polnud sellega meie jaoks veel lõppenud – meil tuli külla tantsija Mart Kangro. Ta rääkis meile põgusalt enda elust ja karjäärist ja tegi meiega väga-väga lahedaid mänge.

#higi – päev 3

Viimasel päeval tutvusime Läänemaaga natuke lähemalt. Nägime Läänemaa looduse ilu ja võlu, saime teada, millist elu elab kohalik Massu mõis ja, kuidas toimib kool, kus õpib 12 last. Ma olen kindel, et ühele humanitaarile oli tegu äärmiselt huvitava päevaga. Lõpuks tuli üle elada veel soe ja higistamapanev bussisõit Tartusse.
Mina veendusin, et olen 100% humanitaar, sest nautisin neid kolme päeva täiel rinnal!

Suu magusaks: õpetaja Ristikivi teab, kuidas õpilasi motiveerida.

Heimtalis

11. d klass alustas oma praktikat Vanemuise alumisest parklast sihiga Viljandimaale Heimtalisse. Praktika eesmärgiks oli tutvuda Heimtali ajalooga ja, nagu ürituse nimetus ka ise ütleb, siis midagi praktilist teha. Kuigi järgnevad sõnad võivad vastupidise mulje jätta, olid need kolm päeva klassiga looduses väga vahvad!

#veri

Järgmine kord, kui me bussist väljusime, oli see juba Viljandis Kondase keskuses (kunstimuuseumis, mis on pühendatud naivist Paul Kondasele – toim). Keskuses oli meil võimalus tutvuda naivistliku kunstiga ja leida inspiratsiooni eesolevateks päevadeks. Sealt edasi juba Heimtali, kus seadsime end sisse ringtalli, mille ruume täidavad nüüd raamatukogu, spordihoone ja Heimtali kooli kunsti- ja arvutiklassid. Puhkuseks aga aega ei olnud, sest kohe tuli edasi liikuda paari kilomeetri kaugusel asuvasse Heimtali muuseumisse. Tutvusime Heimtali ajalooga ja lõpuks ka Anu Rauaga (Eno Raua õe ja Mihkel Raua tädiga – toim). Tema õpetas meid näpunööri tegema, millest hiljem valmisid ühe-joone-tehnikas piltidega pisikesed vaibad. Päev lõppes ringtalli spordisaalis, kus me kuulasime Paavo Matsinit jutustamas oma elust ja loomingust. Pärast seda algas seal samas saalis tõeline verevalamine, nimelt oli korvpallimäng nii kaasahaarav, et lisaks väikestele vigastustele pidi üks meist järgmisel hommikul Tartusse kipsi saama sõitma.

#higi

Oma päeva alustasime talgutega Heimtali kooli park-metsas. Meie ülesandeks oli tormis murdunud oksad metsa alt ära korjata ja hunnikusse kuhjata. Töö polnud iseenesest üldse raske, küll aga kilplaslik (võib-olla olen lihtsalt mina lihtsalt siidinäpp, kellele vinguda meeldib). Justkui oleks tuult tühjal väljal taga ajanud: ühte oksa võsa vahelt korjama minnes murdsid selle käigus puu küljest veel viis oksa. Pärast paaritunniseid talguid liikusime taas muuseumisse, kus jätkasime oma käsitööd. Näpunöörid valmis saanud, oli aeg hakata pilte konstrueerima. Nüüd hakkas tõeline higistamine: mõne tunni jooksul hakkasid praktikalistel valmima väiksed vaibakesed näpunöörist vormitud piltidega. Kuigi pildi konstrueerimine ja kinnitamine nõudis palju kannatust ja oli paras peavalu, siis näpunööri tegemine oli (üllatavalt) rahustav ja lõõgastav. Kõik väga tänulikud Anu Raua lahkusele ja kannatusele, läksime seekord ringtalli asemel Heimtali mõisa, kus nüüd asub Heimtali kool. Õnneks on meil klassis neiu, kes on Heimtalist pärit ja teab koolist ning selle ajaloost kõike! Peale kooli tutvustust oli aeg õhtusöögiks, mille valmistasid meie oma klassi neiud.

#pisarad

Ilmatu õnnetusena oli viimaseks päevaks kohale jõudnud vihm. Meie jaoks tähendas see neljatunnist kanuumatka paduvihmas. Küll olid mul sõrmed ristis, et lükkame ehk oma kanuumatka edasi, aga nii ei läinud. Niisiis leidsin end tund aega hiljem kahe kaaslase vahelt kanuust ja polegi enam kindel, kas nutsin koos ilmaga või ilm minuga, sest retk oli kohutavalt raske). Kaldal õnneks oli meid ootamas soe seljanka. Poole tunni pärast olin juba bussis, vajunud õndsasse unne, teel kodu poole.

Ise tehtud, hästi tehtud: näpunöörivaibad ühe-joone-tehnikas.