Et alustada muinasjutuna näivat lugu, alustan ka vastavat: ükskord ammu-ammu aega tagasi, aastal 2012 osalesin väikevenna eeskujul Õpilasleiutajate riiklikul konkursil. Tema kui truu kassiarmastaja pikalt ja põhjalikult aasta aega viimistletud leiutis oli nurruv padi kõiksuguste lisa- ja abifunktsioonidega. Mina panin kiiruga kirja idee ühistranspordikasutajate mobiilirakendusest. Nagu välk selgest taevast naeratas võiduõnn just mulle; sain kopsaka preemia ja suures eufooriahoos lubasin pereliikmetele kindlasti ka järgmisel aastal osaleda.
Aasta möödus ja tuli oma lubadust täita. Idee tuli õnneks ruttu – muusikamängija jooksjatele – panin posti ning suures õppimis- ja koolihoos unustasin konkursi peagi. Lisaks olin kolmveerand kindel, et esimene kord oli algaja õnn. Võta näpust – paar kuud hiljem istusin ärevalt Tallinna teletornis pingil ja kordasin peas üle kõne, mida ma kaasleiutajatele paari hetke pärast ette kandma pidin. Võidu(l)ootusi mul ei olnud, nõnda plaksutasin rõõmsalt teistele ja olin nende üle õnnelik; teadsin ju juba enda kogemusest, kui hea nende meel võib olla.
Suureks üllatuseks lahkusin ürituselt küllusliku auhinnakoti ning lennupiletitega Californiasse, kus toimub maailma suurim inseneri- ja loodusteaduste konkurss ülikoolieelikutele. Kõige uhkem – president Ilves isiklikult surus mu kätt ja soovis edu.
Mu jalad värisesid ja  imaginaarsed rõõmupisarad moodustasid Tallinnasse uue järve (kui mitte kaks).

Ettevalmistus

Peale vestlust Eesti Teadusagentuuri konkursi korraldajatega sain aru, et osalemine USA konkursil pole niisama lõbusõit. Idee toetuseks tuli kirjutada ka teaduslik põhjendus ja eksperimentaalne tõestus; tuli näidata, et mu leiutis on tegelikult ka vajalik ja sellel on eeldusi töötada nii, nagu vaimusilmas ette olin kujutanud.
Nõnda veetsin julgelt neli-viis nädalavahetust TÜ spordihoones oma klassikaaslastest inimkatsejänestele erinevaid (pulsi- ja sammulugemis-)andureid külge pannes ning nende (erineva muusika saatel läbitud) jooksuringe mõõtes. Oli ju talv ning õues joosta ei saanud. Olen oma sõpradele äärmiselt tänulik, et nad oma vabast ajast tulid ja jooksid teaduse hüvanguks. Oligi nii, et vähe treeninud inimesed lasid ennast (täpsemalt oma jookuskiirust) kergesti muusikal mõjutada, samas kui vanad kalad ennast muusikarütmist naljalt juhtida ei lasknud. Sain oma hüpoteesile tuge!

“US and A!”

Algus oli paljutõotav – juba esimese tunni jooksul nägime kuulsust ning seda, kuidas mingisugune kaak lennujaamast käeraudades minema talutati. Küsiti, kas Eesti on NSV Liidus.
Hotell, milles messil osalejad peatusid, on neljas kõige pildistatum hoone Los Angelese all-linnas. Selle kõrval toimusid filmivõtted ja nõnda sõitsid hotelli ümber alatasa helikopterid.

Meie sealoleku ajal oli kuumalaine ehk temperatuur ulatus kuni 42 soojakraadini, öösiti keskmiselt 27 kraadi. Rannas sai eesti päevase päevituse/põletuse umbes täpselt õblukese 15 minutiga (umbes täpselt nii palju mul oligi aega rannas olla).

Toitu müüdi nii nagu meil hulgiladudes – jäätis ikka mitmeliitristes ämbrites ja krõpsukott oli kolmandik minust. Kõik oli väidetavalt non-fat ja no sugar ja zero calories.
Kogesin omal nahal, et USA inimesed on tõesti tohutult suured suhtlejad ja avatud – alustavad esimesel võimalusel juttu maast ja ilmast (näiteks giid rääkis oma eksabikaasast ja kolmest koerast ning igas poes ja valgusfoori taga oodates küsiti kuidas eluke ka veereb).
Mis mind veel hämmastas oli see, et KÕIK inimesed kannavad vabaajajalanõudena botaseid – ka pidukleitide ja pintsakutega – ning vältimatult IGAL INIMESEL on näpus viimase mudeli iPhone. Tänavanurkadel olid kummalised poed Bakery for Dogsist  (kus reaalselt müüdi koertele kõiksugu vidinaid uhketest muffinitest kasukateni) kuni Fatburgeriteni (keda selline nimi küll kutsub..?). Hulkuvaid kasse ja koeri polnud üldse (erinevalt Eestist) ja sain teada, et koduloomad võetakse ka peaaegu alati varjupaigast.

Intel ISEF

Osalejaid oli kokku tulnud üle maailma 70 erinevast riigist ning ainuüksi finalistide koguarv oli hirmutav 1783. Õpilased olid jagatud valdkondade järgi, minu teemaks oli Behavioral and Social Sciences.

Nädala keskel olime peamiselt Convention Centre’is. Kogu üritus oli viimse detailini (ja äärmiselt hästi) planeeritud. Tegelesin oma plakati ülespaneku, paberi- ja  inspektorimajandusega, osalesin ava- ja lõputseremoonial, loengutes, vastasime meedia küsimustele jne. Osalesime videos, tegime rahvariidevöö mustriga E-stonia plakati ning tutvusime kaasvõistlejatega. Äärmiselt populaarne oli tutvudes rinnamärkide vahetamine, nõnda oli mu osalejakaardi pael lõpuks raske nagu räppari kuldkett.

Kõige olulisemad  päevad olid mõistagi need, mil toimus esinemine ja hindamine.

Hindamine nägi välja nii, et seisin-istusin oma tillukeses boothis plakati kõrval ning seal käisid siis järjest erinevad kohtunikud, kes kuulasid ja esitasid agaralt küsimusi. Igal kohtunikul oli aega 15 minutit (meeldetuletuseks käis selline “Näljamängudest” tuntud-kuuldud kahuripaugutaoline meeldtetuletav ja äärmiselt hirmutav plõnn) ja kokku 13 kohtunikku. Terve selle aja kattis minu käsi ja jalgu kananahk, ei teagi, kas suurest närvist või sellest, et hallis oli konditsioneeri tõttu külmkapitemperatuur. Asi polnud tegelikult pooltki nii hull, kui olin kartnud.
Neljapäeval tulid 5000 õpilast Los Angelese koolidest kollaste koolibussidega meie töid uudistama. Mind ka filmiti uhkelt külge pandud mikrofonide ja muu kaadervärgiga mingi Ameerika telesaate jaoks + niisama telefonidega ja lisaks tegi üks ajakirjanik Hollandist lehe jaoks intervjuud.

“Cultural Learnings of America”

Esimesel ja viimasel päeval külastasime Hollywoodi ja selle ümbrust – Walk of Fame, Rodeo Drive, Farmer’s Market, Beverly Hills, Santa Monica rand, Venice Beach jne. Elu nagu filmis!
Hindamisejärgsel õhtul viidi meid Universal Studios’tesse. Terve park oli meie jaoks broneeritud – nõnda polnud ühtegi järjekorda ja kõikjal oli söök tasuta – imeline! Maailmakuulus filmistuudio oli lisaks ka lõbustuspark; täis 4D-kinosid, ameerikamägesid ja filmiteemalisi atraktsioone. Külastasime ka maailma suurimat 3D-kino (see oli 360kraadi meie ümber) ja sõitsime mööda neid tänavaid, kus on filmitud “Meeleheitel koduperenaised”, “C.S.I”, “Grinch”, “Kondid”, “Haid” ja nii lõputult edasi. Väga-väga-väga tohutult lahe! Kuidas see kõlaski – maailm täis on muinasjuttu, muinasjutt täis elu, kindlad piirid kaovad uttu…

“Very nice!”

Peagi-peagi saab reisist kuu aega. Siiamaani vaatan heldinult oma tunnusnumbri BE032 silti seinal ja mõtlen, kui äärmiselt ja üdini tore kogemus see oli. Kui keegi mulle nüüd ütleks, et “Johanna, noorus ON HUKAS!”, siis ajaks ma kõik oma koivad ja sõrad vastu – EI OLE! Ma nägin nii palju motiveeritud ja tarkusehimulisi inimesi, kes töötavad juba praegu, varajases nooruses, selle nimel, et maailma paremaks muuta ning saavad sellega suurepäraselt hakkama.
Ma olen jalatallast viimse juuksetutini õnnelik, et mulle anti võimalus Intel ISEFil osaleda!

Lõpuks päral: leiutist esitlemas.