23. mai õhtul, pärast abiturientide raskeid jõupingutusi matemaatika riigieksamil, olid uudishimulikele avatud 14-ne Tartu pühakoja uksed. Tutvuda sai erinevate kogudustega, kuulata kaunist (oreli)muusikat ning võtta osa kas snäkilaua tühjendamisest või filmi vaatamisest.

Snäkilauani mina ei jõudnud, aga kommi sain siiski! Raudkindel mõte, tänavu kolmandat korda toimunud Kirikute Ööd külastada, tekkis tänu õpetaja Jürgensteinile, kes lubas meid asjakohase kirikutevõrdluse eest kontrolltööst vabastada. Õpetaja nutikus kandis vilja ning koju jõudsin rahulolevana, täis imelisi emotsioone ning lugusid, mida pajatada.

Kirik, mis külvab armastust

Esimesena otsustasime sisse astuda treffneristide parimasse gootikanäitesse – Jaani kirikusse. Kahjuks ei komistanud ma seal küll oma elu armastuse otsa, kuid kiindumuse osaliseks sain siiski. Nimelt turnisin esimest korda kiriku uhkesse läänetorni (mis, muide, nõuab tõsist füüsilist vastupidavust) ning, kord ülesse jõudnud, ei suutnud enam ahhetamist lõpetada – kord näinud neid päikesepaistelisi punaseid katuseid ja vaadet justkui postkaardil, avanes süda, et Tartule oma kohta pakkuda. Mitte, et ma varem Tartut poleks hinnanud, aga midagi uutmoodi väärtuslikku annab see vaade tõsimeeli. Luterlik Jaani kirik on üldiselt lihtsa interjööriga ning teadmiste puudumisel tuntud terrakotaskulptuure ei märkakski. Lahkusime kauni tornimuusika saatel.

Kulda-karda ja hirmu-õudust

Lummatud Tartu ilust ning pehmest meloodiast, saime osa nähtusest, mida mina kutsun „emotsioonibuketiks“ – sisse astusime Tartu Uspenski katedraali. Tunded muutusid valgest kuldseks ning viirukilõhn pani pea magusalt ringlema. Ukse kõrval istuv tädike tervitas armsalt ning andis ka templi – Kirikute Öö templikogumismängu tarvis. Ei saa salata, kirik on seest kaunis. Tekkis tunne nagu oleks sattunud lapseeas loetud muinasjuttudesse: tuhanded küünlad valgustamas müstilist ruumi, mille seinad on ühtlaselt kaetud piltide ja kuldsete raamidega. Tühja seinaorvu varjab salapärane tädike, kes seisab keset küünlamerd ning süütab äsja kustunud küünlaid. Tema jalge all puhkavad uhked idamaised vaibad, mis katavad tumedat, justkui põhjatut põrandat. Kui nüüd oleks olnud õige hetk naasta reaalsusesse ning hakata õnnelikult järgmise kiriku poole jalutama, sosistas ettevaatlikult meile lähenev klassivend: „Kuulge, siin on laip!“. Tardusime kui kivid paigale ning särav küünlameri ja arvutud ikoonimaalid omandasid hetkega teise tähenduse. Seesamune laip oli mumifitseerunud ülempreester Nikolai ning teisel pool kirikut ka ülempreester Mihhail. Hirmununa üritasime delikaatselt kirikust lahkuda ning pooljoostes väravast väljuda. Seetõttu ma ei julge kinnitada, et räägitud lugu on täieõiguslik õpikumaterjal. Kaugel sellest.

Mäest üles, vaade alla

Tänu adrenaliinikoguse suurenemisele veres, tundus Narva mägi kui lauge maa ning juba õige pea rühkisime üles järgmistest kitsastest treppidest – olime jõudnud Peetri kirikusse. Võrreldes Jaani kirikuga, mis on samuti luterlik kirik, tundub Peetri kirik justkui „pühamu“: neogooti stiilis interjöör pakatab ilust ning kroonlühtrid säravad oma täies hiilguses. Peetri kiriku torn on kui seiklus omaette: kitsast keerdtrepist üles jõudnud, leiad end peatselt ühest ruumist koos 1904. aastast pärit kellavärgiga. Roninud kiitsakaid puittreppe mööda edasi ning silmanud mitmeid auke laudpõrandas, leidsime endi kõrvalt kella. Ehtsa tornikella! Ja hetk hiljem hakkas see lööma. Kellalöögid vaikinud, kergitasime oma pikad seelikud maast ning ronisime nagu ehtsad eesti naised kellatorni tippu, kus, mahe kitarrimuusika taustaks, avanes imeline vaade tuledes Tartule. Sel hetkel tundsin rahu, mis järgnes mulle uinumiseni.