Kõik endised ja praegused tõelised treffneristid kindlasti teavad (või vähemalt on näinud) koolipeal lokkide lehvides ringi uitavat-liikuvat reliogiooni- ja filosoofiaõpetajat, äärmiselt austatud härra Toomas Jürgensteini. Hiljuti sai talle osaks suur au – nimelt võitis ta Treffneri Vilistlaskogu preemia. Mis küll on mehe edu saladus…?

Preemia – kott kokku ja reisile

Õpetaja enda sõnul annab Treffneri Vilistlaskogu juba ligikaudu kümnendat aastat välja eripreemia õpetajatele, kes on õpilasi erilisel moel mõjutanud, silmaringi avardanud, motiveerinud ning sellehulgas meie koolis ka pikemat aega töötanud. Auhinnaraha on mõeldud reisimiseks.
Preemia on reisihimulisele õpetajale igati õige. Plaan on raha poolitada kahe erineva ettevõtmise vahel: üks loodetavasti järmisel aastal aset leidev sõit südamelähedasse Himaalajasse, Indiasse ja Nepaali ning teise poole eest on plaan sellel suvel Saksamaale minna.

Milline on teie motivatsioon hommikul tööle tulemiseks?

Läbi muige sõnab Jürgenstein, et koolitulekuks motivatiooni leidmine pole sugugi kerge, eriti kevaditi; ega pole need õpetajad õpilastest nii erinevad midagi. Igpäevaselt tekitavad õpetamistahet peamiselt õpilased ise. Õpetaja töö küll võtab palju, kuid annab sellevõrra rohkem ka tagasi. Ta usub, et isegi kui pidev andmise ja võtmise kõikumise suur amplituud kevadeks ära väsitab, annab pikk suvepuhkus sügiseks jõudu uuesti alustada.

Milline näeb välja teie argiõhtu ja nädalavahetus?

Õpetaja nendib, et ta naudib lugemist, 3-4 korda nädalas sportimist (oh sa!), sõpradega kokku saamist ja lobisemist ja ehk nädalas korra ka mõne kultuuriürituse külastamist.
Argiõhtul, mil töid parandada pole, meeldib õpetaja Jürgensteinile heade mõtete kogumiseks  käia jooksmas või rattatiirudel meie imetoredas Tartus. Samuti on hea ja rahustav nokitseda aias pojengide, flokside või õunapuude kallal. Veel veedab ta aega arvutist filme vaadates, tundide jaoks materjale otsides, facebookis suheldes või artikleid kirjutades.
Otseloomulikult kulub osa nädalavahetusest tööks, aga olles Tartus, kasutab ta imepärast võimalust justnimelt saunatamiseks (naerab, et kunagi oli ta pikka aega sauna alati pühapäeviti teinud, aga siis olevat olnud esmaspäeval ärkamisega tükk tegu…). Lisaks sisustavad laupäevi-pühapäevi külalised/külaskäigud, mõnikord ka paadisõidud Emajõel ja suvine Eesti erinevate nurkade avastamine.

Truu treffnerist: tähtsal päeval ei unusta õpetaja kanda teklit.

Millise abikaasa ja isana te ennast näete?

Õpetaja väidab, et arvatavasti ta kõige eeskujulikum isa ja abikaasa pole. Võib-olla on asi selles, et talle ja kogu perele on väga oluline vabaduse printsiip ning seetõttu on kõigil sageli tegemisi, mis viivad neid kodust eemale. Teda lohutab fakt, et tema abikaasa on sama meelt ning et kui ühel on kiire, võtab teine lastele söögitegemise ja hommikuse koolisaatmise enda peale.
Kuna üks laps õpib hetkel Venemaal, kaks käivad põhikoolis ning on sageli spordivõistlustel, on koos olemise aega raske leida ning iga nädalavahetus seda kindlasti ei juhtu.
Kui ta saaks võtta aega ainult perele, läheks ta Pärnusse vanemate koju, ehitaks või remondiks pojaga midagi või kavandaks üritust tuttavatega. Mees ise arvab, et päris tegevuseta tema olla ei saa, muidu muutub ta närviliseks; ühist aega perega olemiseks otsiks ta küll.

Millised on teie suvised soovitused treffneri õpilastele ja kas on ka endal plaane juba kujunenud?

Kuna treffneristid pürgivad üldiselt väga kõrgele, siis soovitab ta suvel proovida paari lihtsamat tööd – teha midagi oma kätega- ja vaadata tulemust. Raamatut või jooki/jäätist ta soovitada ei oska, kuna inimestel on tema sõnul selleks liiga erinevad maitsed ning kõik leiavad ise omale sobiva.
Plaanide kohta küsides arvab Jürgenstein, et kui suvel rohkem vabadust on, saab täpsemalt mõelda! Hetkeseisuga on kalendrisse kirjutatud Viljandi folk.