Kuigi tõelise treffneristi süda asub Tartus, on otsustanud mõned meist minna aastaks maailma avastama. Uurisin vahetusaasta kohta Eva-Maria Tõnsonilt, kes on maandunud Saksamaal Göttingenis ja Elo Maria Paumanilt, kelle aasta möödub Prantsusmaal Cannesis.

Mida ootasid vahetusaastalt kõige enam enne minekut?

Eva: Enne vahetusaastat ma suuri õhulosse ei ehitanud, kuid tegelikult olid ja on ootused siiski kõrged. Lootsin kogeda keeleõpet väljaspool võõrkeeletundi, olla taas ärevil esimese koolipäeva pärast ning leida endale pere, sõbrad ja kodu uues keskkonnas. Tahtsin oma elu pea nullist üles ehitada ja vaadata, kuidas ma kõigega toime tulen.
Elo: Arvan, et igal vahetusõpilasel on soov õppida selgeks uus keel, elada uues kultuuris ja võtta riske, et teha elu põnevaks. Minu jaoks oli aga põhiline see, et tahtsin elada peres, kus mul on kaks vanemat, vanavanemad ja õde või vend (Eestis oleme emaga kahekesi, nii et suur pere on minu jaoks tõesti midagi enneolematut).

Mis on suurim erinevus eesti kooli ja sinu praeguse kooli vahel?

Eva: Ootamatult on siinne kool Treffneriga üsnagi sarnane. Suurim erinevus on aga see, et siin on kesksel kohal õpilaste arutlemisoskus. Suulised hinded moodustavad tunnistusele kantavast lausa poole. Mõnes tunnis palubki õpetaja, et õpilased püstitatud teemal arutleksid ja 20 minuti jooksul kõnelevad ainult õpilased. Teine esmapilgul suur erinevus seisneb selles, et koolis ei ole vahetusjalanõude ega –riietega seonduvaid reegleid: jakke kantakse terve päev kaasas, mis oli alguses väga harjumatu.
Elo: Erinevusi on üsna palju, eelkõige seetõttu, et siin käin kutsekoolis, kuid suhted õpetajatega ja kooli õhkkond meenutab vägagi Eestit. Põhiliseks võiks välja tuua selle, et hinnatakse 20-palli süsteemis. Üle 18 punkti saada on väga harv juhus, mida on mul õnnestunud teha kahel korral: olen teiste jaoks geenius. Samas kodutööde õieaegne tegemine ning selle planeerimine on vägagi au sees ning konspektide kirjutamises on prantslased lausa meistrid!

Kirjelda oma tavalist päeva!

Eva: Hommikud algavad kell kuus, esimene koolitund kell 7.50. Kuna elan koolile üsna lähedal, siis eelistan hommikuti liiklusummikute tõttu minna jalgsi. Tavapäraselt on mul ühel päeval neli erinevat õppeainet, mis toimuvad paaristundidena (90 min.). Esimese kahe õppeaine järel on 20-minutilised vahetunnid, kus vahetame klasse ja kursuseid. Söögivahetund on kell üks ja kestab 50 minutit. Tavaline on kooli kaasa teha võileibu ning neid siis vahetundides süüa. Kool kestab kella poole neljani ning selle lõppedes lähen sõpradega imeilusasse Göttingeni kesklinna, kus võtame midagi ühiselt ette või jalutan koju ning sõidan seejärel rattaga trenni. Kui kõik on koju jõudnud, sööme perega ühiselt õhtust. Väga tavapärane õhtusöök on külmad võileivad ja salat. Pärast seda suhtlen sõpradega, kuulan muusikat või vestlen perega. Õpilaste väljapuhkamist hinnatakse väga: õhtuti minnakse magama üsna varakult ning ka nädala keskel on tunniplaanis kergem päev, mis algab minul alles kell 11.30.
Elo: Teisipäevast reedeni algab kool kella kaheksa paiku ja isa viib minu ja õe autoga kohale. Esmaspäevadel algab kool kell 10:15 ning siis läheme bussiga. Tavaliselt kestavad tunnid kella nelja-viieni, tagasi koju jõuame kuue-seitsme paiku. Kolmapäevad on Prantsusmaal lühikesed, mina saan vabaks juba kell 10. Siis teen alati pikema jalutuskäigu, sest mul on terve päev aega ja see on hästi tore! Nädalavahetused on kõik erinevad: sõidame rattaga, käime mägedes matkamas, kui toimub mõni tore üritus, käime seal. Perega on alati imetore!

Kas sind on uues koolis omaks võetud?

Eva: Mind hoiatati, et kursusesüsteemil on vahetusõpilastel väga keeruline, sest klassikaaslased vahetuvad. Mulle just meeldib, et tutvusringkond on suur ning sõpradeks erinevad isiksused. Kindlasti võtab tugevate sõprussidemete tekkimine aega, aga inimesed on väga sõbralikud ja mind on omaks võetud. Kuna üritan alati saksa keeles vestelda, võetakse mind võrdväärsena ning minuga julgetakse suhelda.
Elo: Iga päevaga läheb natuke paremaks, aga tõeliselt raske on. Eriti alguses, kui keelt minimaalselt oskasin ja keegi ei teadnud, miks ma seal olen või mida täpsemalt seal teen. Minu klass on harjunud pidevalt omavahel tülitsema ja suhtlemine käib ainult gruppides. Tegelikult vahetan juba paari nädala pärast peret (neil ei ole majanduslikult võimalik mind terve aasta ülal pidada) ning väga tõenäoliselt ka kooli, nii et kogu see suhtlemise osa on päris segane.

Mõni tore traditsioon uues kultuuriruumis?

Eva: Nädalavahetus on perega olemise aeg. Hommikul ostetakse pagarilt värskeid kukleid ja saiu ning hommikusöögilaual on palju erinevaid sorte marmelaade, moose ja kohupiima, loomulikult ei puudu ka Nutella. Hommikust süüakse aeglaselt, räägitakse palju ning nauditakse vaba aega. Pühapäev on Saksamaal nn perepäev. Poed on linnas suletud, et ka töötajatel oleks vaba päev. Pühapäeval teevad pered ühiselt väljasõite ja tänu sellele olen saanud päris palju ümbruskonnaga tutvuda.
Elo: Väga erinevaid ja huvitavaid traditsioone mul kohe meelde ei tulegi, aga minu arvates on söömine hästi lahe! Juba see, et süüakse rahulikult koos ja räägitakse juttu, mitte ei kugistata niisama toitu alla. Nuga ja kahvel käivad pärast söömist taldriku kõrvale laua peale ning väga paljud söövad kahvel paremas ja nuga vasakus käes.

Mõni värvikas vahejuhtum?

Elo: Midagi ülivalimukat ei meenu, kuid:
• Siin on ühe meie kodu lähedal asetseva mäe otsas suur vangla, mis on ööpäev läbi valgustatud ja kui öösel on pilvine, kumab selle valgus taevas (nagu Luunja kurgivalgus Tartus). Üritasin siis neile seletada, et Tartus on suured kurgikasvuhooned, kus on ka öösel valgustus ja taevas kumab. Kasvuhoone kohta ütlesin: “Kurgimaja. Noh, teate küll, see maja, kus kurgid elavad.” Keegi ei saanud aru.
• Ühel päeval kooli sõites helises autoraadios Treffneri tunnikell! Tore äratundmisrõõm oli.
• Ühel õhtul küsis isa söögilauas: “Hei, kas sa tahad tulla bambuseid lõikama?” Alguses arvasin, et ma lihtsalt ei saa küsimusest keele tõttu aru, aga ei, läksimegi võssa ja pistsime sealt mõned bambusevarred autosse. Hiljem meisterdas üks skaudipealik neist laua.

Eva-Maria ja Elo tegemistel on võimalik silma peal hoida blogide kaudu: http://www.eva-maria-saksamaal.blogspot.com ja http://spuuuki.blogspot.com/

Turvaliselt Saksamaal: Eva-Maria koos kohalike mundrimeestega.

Päikseline Prantsusmaa: paitab oma soojuse ja palmipuudega.