Ma ei kirjuta sust
ei täna
ei homme
ei üle
homme
ma ei kirjuta sust
ei ühtki rida
ei ühtki luuletust

isegi siis
ma ei kirjuta sinust
kui ma istun siin

ja kõik mu sõnad
on sinust

17.veebruar 2014
Aana- Liisa Kaste

Täna õhtul võtan võlgu
Homsest koidust.
Hetkel, kui jälgid liikumas mu õlgu,
laenan homsest hingetoidust.

Hetkel, kui langen verbaalselt su ette.
Söön täna homset hingetoitu.
Iseend heidan, heidan vette.
Tarbin homset hapnikku juba enne koitu.

September 2014
Nele Marie Tiidelepp

Mõnel õhtul vihmaga

Mind pole portrees, ma olen maastikumaalis.
Vahel keegi ei tea, et olemas olen.
Esinejate silmad ei erista mind saalis.
Vahel mind kellegi mõtteis pole.

Võtsin endale koha, mis on kaardistamata.
Mul on piparmündine tunne: värske, rahulik.
Algul laua ja hiljem kogu mööbli linaga katan,
nagu tühjas majas. Ja kes ei tule, need ei mahugi.

Asustamata, asustamata, asustamata.
Kui nad võiks, siis paljud teed vist ära kaoks.
Ma olen loetamatu, kirjutamata, alustamata.
Mind pole iial olnud teeviitade jaoks.

Ja muuks vist hakkaks asjad, mis on teed olnud seni.
Tõsi, mõnel õhtul vihmaga ma ootan siiamaani.
Sa saad ju minust aru, kui ka olen vait südameni.
Mind pole kaardil, ma kuulun maastikumaali.

(Looming nr 8, 2014)
Merike Reiljan