Reedel, 3. oktoobril tähistati kõikjal Eestis õpetajate päeva. Ka meie koolis saadeti see mööda pisut erilisemalt kui tavaline koolipäev.

Siis, kui paljud õpilased kogunesid teise söögivahetunni ajal auditooriumisse, et õpetajate päeva videot vaadata, ootas õpetajaid hoopis midagi muud. Aulas oli laud kaetud kohvi ja suupistetega, et saaks mõneks minutiks oma argipäevamured ja -tegevused unustusse jätta ning lihtsalt hetke nautida. Pärast neljandat koolitundi toimus lisatund, mida andsid hoopiski 12. klasside õpilased, et õpetajad puhata saaks. Päeva lõpetas aktus, kus pidas kõne direktor ja läbi etteastete avaldasid oma tänu õpilased. Aktusel said õpetajad meenutuseks ka väikse kingituse.

Õpetajate päeva korraldamine

Selleks ajaks, kui reedene aktus lõppes, oli minu jaoks kestnud õpetajate päev juba mitu nädalat, viimane oli veel eriti peadpööritavalt kiire ja stressirohke. Selle õppeaasta alguses saime teada, et meie klassi (12.d) kord on korraldada õpetajate päev. Hummidele kohaselt suhtuti sellesse esialgu üsna rahulikult, kuniks õpetajate päevani oli vaid kaks nädalat…

Hummidel on aeg reaalsusele otsa vaadata

Jõudsime selgusele, et eelnev korraldusviis (kõik pakuvad ideid ja teevad midagi) ei olnud eriti efektiivne; meil oli vaja inimesi, kes tegeleksid video loomisel (õnneks saime abi ka paljudelt teistelt treffneristidelt) ja inimesi, kes koordineeriksid otseselt korraldust ja tegeleksid aktusega. Otsustasin siis selle kahe passiivsena veedetud aasta eest end klassi ees lunastada ja olin nõus liituma koordineerimistiimiga, mis lõpuks moodustus kolmest õpilasest (mina, Cassandra Laur ja Gertrud Metsa).

Kõik teed viivad Uveni

Alustasime oma tiimiga Uve Saare kabinetis, kus härra andis meile näpunäiteid ja seadis ka paar kohustust. Juhtnöörid olemas, oli vaja ainult kingituseidee välja mõelda, see teostada ja aktus korraldada.

44 savipotti, palun

Alustasime kõige raskemast ehk kingitusest. Meil oli vaja midagi universaalset, mis oleks meeldejääv ja südantsoojendav. Jõudsime otsusele, et selleks võiks olla potitaim, mille poti äärele on joonistatud joonlaud ja peale kirjutatud tekst: „Aitäh, et aitad mul kasvada!“. Lõpuks, läbi mitmete komplikatsioonide, leidsime ühest aianduskeskusest 44 ühesugust potti (see osutus ootamatult keeruliseks) ja sealt samast ka imearmsad, samas sümbolistlikud piprakaunakestega taimed.

Ei söö, ei maga

Materjalid ostetud, alustas käsitööga meistri-
klass: maalisime, meisterdasime ja kokkasime nii ööd kui päevad. Muu hulgas tegelesime ka soovide kogumise ja aktuse planeerimisega. Õnneks olid aeg-ajalt abiks ka teised klassikaaslased ning lõpuks saime hakkama sellega, mis esialgu ehk võimatuna näis.

Päev kui kõik läks valesti ehk 3. oktoober, õpetajate päev

Koolipäev algas kehalise kasvatuse tunniga, kus teatati, et peame 2,1 kilomeetri jooksu hindele vastama. See iseenesest on juba päris suur piin, kuid lisaks väänas ka meie peakorraldaja oma jala välja. Edasi hakkas kõik jälle ülesmäge minema. Vahetund, mille korraldasime õpetajatele aulas, oli väga edukas ja tore. Pärast seda meil enam tunde ei olnud (12-ndikel on reedeti ainult 3 tundi – toim), nii et alustasime aulas ettevalmistustega. Potid autost koolimajja tassitud, avastasime, et kõik ei ole korras: külma tõttu oli täielikult haihtunud käsitisi kirjutatud tekstid ja kollase värvi sees oli kohati rohelisi laike. Proovisime olukorda päästa väikeste paberlipikutega, kuhu kirjutasime sama sõnumi, mis pottidelt kustunud oli.
Kätte jõudis aega minna õpetajate-õpilaste ette aulasse rääkima ning tunnistan, et olin parajalt löödud kõige selle pärast, mis valesti oli läinud ja head nägu teha oli raske. Kuigi Kärt Lige, kes minuga koos aktust läbi viis, oli mulle suureks toeks, kardan siiski, et paistsid välja minu tegelikud emotsioonid.

Lõpp hea, kõik hea

Kogemus oli kokkuvõttes siiski õpetlik ja positiivne. Tagantjärele vaadates näen, et päev polnud kaugeltki nii katastroofiline, kui alguses tundus. Vastukaja õpetajatelt on olnud äärmiselt positiivne ning see teeb meele ainult heaks. Tunne, et nägin millegagi suurt vaeva, mis kõigile äpradustele vaatamata teistele rõõmu ja heameelt valmistas, on oivaline.

Kelmikas luulelugemine: Kaarel Viljaste ja Henri Rosumovski tõid kõigile naeru suule.