Oled taaskord säutsunud… Keegi salapärane humoorikas nooruk, kes end Twitteris Hugo Vaimuks nimetab. Meeldid mulle väga ja tood palju rõõmu argirutiinist halvatud päeva. Tahan su leida ja sind tänada, kuid kus sa end peidad? Oled tõenäoliselt end kavalasti varjanud. Valmis või ei, aga nüüd ma su leian!

12. september 2014

Aatrium. Siit ma alustan. Nii palju inimesi, et keegi ikka teab kurikuulsa siristaja identiteeti. Kust alustada? Kas ta võiks olla populaarne ja valjuhäälne? Ehk on ta hoopis keegi vaikne ja alalhoidlik, kelle vaga tähelepanelikkus toob meile nõnda palju rõõmu? Kuulen tuttavate D-klassi tüdrukute valju naeru. Pärin kõnealuse naljanina kohta ja nende sõnul pärandas keegi eelmisel aastal lõpetanutest kasutaja kellelegi minu lennu õpilasele ning soovitasid mõnelt õpetajalt edasi küsida. Kes küll võiks teada kõige rohkem kõmu koolis toimuva kohta?

15. september 2014

Kolmas korrus. Loodan, et see treppidest üles jooksmine tasub ära. Astun hubasesse kabinetti ning pärast lühikest sissejuhatust võtan julguse kokku ja küsin: „Õpetaja, ega te juhuslikult ei tea, kes võiks olla Treffneri Vaimu nimelise Twitteri kasutaja taga?“ Mulle tundus, nagu õpetaja näole oleks viivuks ilmunud kaval muie, kuid see haihtus silmapilkselt ja ta hakkas kärmelt askeldama, tuues vabanduseks oma pedagoogilised kohustused. Mul paluti lahkuda. Kummaline…

22. september 2014

Maadlen depressiooni ja meeleheitega. Keegi ei tea netisügavustes pesitsevast Vaimust midagi. Miks ma peaksin usaldama oma sõpru, kui nad võivad samal ajal elada internetis salaelu? Liiklen üksi, ka vahetundides viibin eraldatuna oma mõttemaailmas. Sina, blond tüdruk, kes sa igal vahetunnil aatriumis sooja radika ees istud ja oma nutikat kõneaparaati näpid, mida sa varjad? Sööklas sai minu ees olnud poiss rohkem salatit kui mina ja muusikaajaloos läks töö halvasti. Kokkusattumus? Vaevalt küll! Paljastasin rumalalt oma otsingute eesmärgi ja nüüd proovitakse minu missiooni saboteerida.

30. september 2014

Kell on 20 ja mul on trennini veel aega, seega suundun kolmandale korrusele, et natuke internetis tuhnida. Trepist üles kõndides komistan ja minust mööduv rohelise pusaga poiss kõkutab vaikselt. Naergu terviseks. Vajun toolile ning avan veebilehitseja. Keegi hooletu on jätnud oma Twitteri kasutaja sisse. Kursor rühib väljalogimise nupu poole. EI! Ehmatusest heidan hiire eemale. Ekraanipikslid justkui irvitaksid mulle näkku, moodustades kasutajanimeks Hugo Vaim. Kell on juba palju, majas pole eriti inimesi. Kes oli see rohelise pusaga poiss? Mu hiilgetund on lõpuks tulnud! Torman treppidest alla garderoobi. Esimene korrus on inimlage. Laskun madalamale. Loodus-
klasside kappide ümbruses pole kedagi. Olen kiikamas nurga taha nagide juurde, kui äkitselt kuulen ülemise korruse ukse sulgumist. Kähku! Ma veel jõuan!