„Õppimine on sinu töö. Sinu vanemad ei reisi ka töö ajal.” Tuttav võrdlus? Kui oled kunagi kooliskäimise ajast kuhugi kaugemale sõita plaaninud, siis ilmselt tead, milliste ebameeldivustega sellel teel kokku puutuda tuleb.

See artikkel ei puuduta treeninglaagreid ega rahvusvahelisi võistlusi, probleemne on hoopis puhkusereisil käimine, millele pea iga kooli juhtkonna poolt üsna viltu vaadatakse. Põhjused selle taga on selged: gümnaasiumiõpilase koolipäevad on mahukad ning juba paaripäevane puudumine võib väidetavalt saatuslikuks saada. Siinkirjutajal on teada näiteid, kus õpilane on nädal aega reisi tõttu puudunud, kuid perioodi puhaste viitega lõpetanud. Tegelikult on kõik lihtsalt kättevõtmise asi ning nagu allpool lahtikirjutatult leida võib, kaaluvad reisimisest tulenevad kasud üldjuhul üles koolitundides veedetud aja.

Õpime elu, mitte kooli jaoks

Tänu väga pühendunud õpetajaile teab üks keskmine treffnerist kunstiajaloost tunduvalt rohkem kui enamik temavanuseid. On lausa imetlusväärne, kuidas iga endast lugupidav treffnerist kasvõi une pealt dooria stiili jooniast eristada suudab. Ometi tekib küsimus, et milleks ma neid sambaid õpin, kui neid ise kunagi päriselt ei näe?

Isegi siis, kui väljasõit ei ole iseenesest kultuurilise sisuga, saab ka pere päikesereisil hea tahtmise juures enda kasuks pöörata – tuleb minna ja küsida Egiptuse tänavakaupmehelt, mida tema ISISest arvab ja ongi juba kultuuriline kasu lõigatud! Samamoodi on igast reisist võimalik teha suurepärane keelepraktika. Ühe humanitaarsuuna õpilase tagasihoidlike arvutuste järgi võrdub üks nädal keelekeskkonnas kahe perioodi keeleõppega koolis. Kui see vaid kuidagimoodi rahaliselt võimalik oleks, seisaksid keelereisid juba ammu riiklikus õppekavas tähtsal kohal.

Ka õpetajad võidavad

Kui õpilasel on võimalus kuhugi välisriiki sõita, ei hakka tark õpetaja mitte keelama, vaid pöörab selle enda ja klassi kasuks. Eelmisel perioodil tegi ajalooringis esitluse 11.b klassi poiss Johannes Vallikivi. Teemaks oli reis neenetsite juurde, mille ta oli läbi teinud koos oma antropoloogist isaga. Jutt läks vähemalt poole tunni jagu üle aja ja ei tahtnud ka siis lõppeda, sest üks küsimus järgnes teisele, kõik kuulasid ammulisui. Jäi mulje, nagu oleks klassi ees seisja targem kõigist tol hetkel ruumis viibinud õpetajatestki. Seda suurepärast loengut ei oleks saanud toimuda, kui poleks olnud mõnenädalast koolist puudumist ning kuigi igaühe vanemate tööreisid ei saa olla nii õpetliku sisuga, saab tuua ka tagasihoidlikumaid näiteid. Siinkirjutajagi viibis septembris nädalakese Berliinis, tegi tagasi tulles kohustusliku geograafiatunni esitluse ning tunni lõpus ulatas õpetaja talle paberilehe, öeldes: „Palun kirjuta selle kunstnike linnaosa nimi, ehk jõuame õpetajate reisi ajal meiegi seda vaatama.“ Ei jäänud muud üle, kui tõdeda, et õpilase kooliajal reisimisest tõusis mingi otsene kasu ka neile…

miks ikkagi kooliajal? Kõik ülal reisimise kasulikkuse kohta kirjutatu on küll õige, kuid siiski, miks ei saa oma ringirändamisi vaheaegadele sättida? Esimene, vägagi praktiline põhjus: raha. Kõik teavad, et koos vaheajaga algavad alati ka lennupiletite ja puhkusepakettide hinnatõusud. Kui ütleme: „Reisige vaheajal!“, loome ebavõrdsed võimalused neile õpilastele, kelle pere eelarve on tagasihoidlikum. Põhimõtteliselt ütleme, et ainult jõukatel on sellise loosungi puhul õigus maailma näha. On aga veel teinegi, üsna varju jäänud põhjus. Kes on kordki mõnel kultuurireisil kaasa teinud, teab, et üks õige muuseumimaraton või linnaekskursioon ületab oma mahukuselt keskmise koolipäeva. Isegi, kui kogu teekond ei ole kultuuriüritustega täidetud, väsitab teine keelekeskkond, võõra maa kombed ja teistsugused inimesed rohkem, kui esmapilgul tunduda võib. Seda kõike muidugi juhul, kui natukenegi teise riigi ellu ja kultuuri süveneda. Kui õpilane terve perioodi korralikult koolis käib, pingutab ning siis veel nädalase vaheaja ka kuskil reisil veedab, on ta uue perioodi alguseks üsna kurnatud. kultuurireisi tõstmine Vaheaja peale õppimisele just märgatavat kasu ei too.

Reisimine pole patt!

Maailmas ringi rändamine on niivõrd kasulik kuivõrd ka väsitav. Kool ei peaks suhtuma reisijatesse kui murelastesse, sest tegelikkuses on just nemad lisatöötegijad, kes võiksid ehk isegi rohkem tunnustatud olla. Selge on see, et rännumeestel tuleb teha järele nii mõnigi kontrolltöö ning niigi napi perioodi sisse ka ühe reisi sobitamine on üks paras õnnemäng. Jänes aga šampust ei joo ning kes juba kord rändamise kasulikkust mõistma hakkab, saab aru, et see on risk, mida tasub võtta.