On hommik. Kell on kohe kaheksa saamas ning mööda Rüütli tänavat tõttavad noored kiirel sammul vana ja väärika maja poole. Esmapilgul ei paista selles hoones midagi erilist olevat, kuid mulje võib olla petlik, vähemalt nii oli see minu jaoks.

Esimest korda Treffnerisse sisse astudes lummas mind ajaloolise maja hubane sisemus ning just sel hetkel tundsin ma, et siia kooli pean ma tagasi tulema. Nüüd olen ma jalutanud hommikuti Munga tänavale juba rohkem kui kolm kuud ja tänaseks on Treffnerist saanud mulle midagi enamat kui lihtsalt kool – see on mu teine kodu. Aatriumist on saanud mõnusaim koht puhkamiseks, ma olen kolanud keldris ja pistnud suures avastamistuhinas nina isegi kööki. Kuid koduseks ei muuda seda paika ainult neli seina ja uks, vaid ümbritsevad suurepärased inimesed.

Värvikirev mass

Treffneri koridorides jalutades võib kohata väga erineva tausta, tulevikuvisiooni ja ootustega inimesi. Igaüks neist on omanäoline, kuid üheskoos moodustavad nad hiiglama vahva koolipere. Treffneristide juures olen ma täheldanud hoolivust, viisakust, head huumorisoont ning tohutut teadmistepagasit. Mitmeid kordi olen ma midagi põnevat rääkides tabanud end mõttelt, et mul puudub igasugune vajadus selgitada teema täpsemaid tagamaid, sest kuulajad on kõigest juba teadlikud. Rikas vaimuvara on võrreldes eelmiste koolidega kindlasti veidi harjumatu, kuid teeb suhtlemise palju vabamaks. Veel meeldib mulle Treffneri juures turvalisus. Oma koti võib vabalt jätta aatriumisse või sööklakoridori vedelema ning, mõne aja pärast tagasi tulles, on kogu selles sisalduv kraam alati alles. Siin kauem viibinutele võib turvalisus tunduda millegi loomuliku ja igapäevasena, kuid see pole asi, mida saaks öelda kõikide koolide kohta.

Krutskite abil ühtsemaks

Esimene periood Treffneris möödus minu jaoks kiiresti ja valutult. Uue linna ning uue kooliga harjumine ei võtnud eriti kaua aega, üle elatud sai ka rebaste ristimine. Tagasi vaadates oli tegu ütlemata toreda üritusega ning, hoolimata järgmise päeva valusast kerest, teeksin seda iga kell uuesti. Ei ole olemas midagi klassi ühendavamat, kui mööda Raekoja platsi kärutamine või keset kõnniteed jenka tantsimine. Ka õhtuseks rebaste tantsuks harjutamine ja julgustükkide pärast õpetajate tõreduse osaks saamine liitis klassi. Kooli kauaaegsed traditsioonid, nagu 1. septembri aktus Hugo Treffneri ausamba juures, muudavad koolis käimise meeldejäävaks ning omanäoliseks.

Ihuüksi tähtede poole

Teadmine, et ma olen tõepoolest täieõiguslik treffnerist, jõudis mulle kohale alles esimese perioodi lõpus. Võimalus õppida iga päev sellises meeldivas ja motiveeritud seltskonnas ning võimekate pedagoogide käe all. See võimalus ei avane kaugeltki mitte kõigile ning seda tuleks kõrgelt hinnata. Meeles tuleb aga pidada, et Treffnerist ei saa midagi, siin ainult pakutakse ja kõike tuleb ise võtta. Järjest enam olen ma märganud tegusaid ja loovaid vilistlasi, kes jõuavad enda ideedega Eesti mastaabis tippu ning meenutavad heldimusega kooliaastaid. Ma loodan siiralt, et gümnaasiumist saadud pagas viib iga treffneristi helgema tulevikuni. Moto „Treffner, ülikool, rikkaks“ võiks tiivustada kõrgelt lendama, kuid tähtsam on siiski leida enda kutsumus ning teha seda südamega.

Miks ei peakski siin meeldima?

Ma mäletan, et esimeses etiketiõpetuse tunnis küsis Uve minult, miks ma valisin enda õpingute jätkamiseks just Treffneri. Pealtnäha lihtsale küsimusele ei osanud ma esiti midagi vastata, kuid jõudsin välja selleni, et siin on parem õhkkond kui mu endises koolis. Sellise vastuse peale nuhutas Uve õhku (auditooriumil ei olnud just parim päev) ja lausus: „Hmm…õhkkond on siin tõesti meeldiv.“ Üpris raske oli muigamist lõpetada ning olgem ausad – kõik peale auditooriumi õhu ongi siin suurepärane!