Ühel sombusel oktoobrikuu neljapäeval oli koolimajas märgata aeg-ajalt moonwalki tegevat humanitaarist rebast. Miks ja milleks ma seda tegin?
Enne koolimajja sisenemist käis mu peast läbi ligikaudu sada (ei maksa siin siiski liialdada) küsimust, mis kõlasid umbes nii: miks ma seda teen? Kas ma kukun trepist alla? Kas ma murran kaela? Kuid vaatamata viimase hetke kõhklustele, avasin kooliukse, pöörasin selja ning tammusin kärmelt kapi juurde.
Kohe peale riietumist tabas mind arusaam, et juba esimene eneseületus on kahe trepi kaugusel. Ega siis midagi – piilusin üle õla, ega keegi mu kahtlast tegevust ei vaata, hingasin sügavalt sisse ning võtsin kursi treppidele. Pärast igavikuna näivat teekonda jõudsin elusa ja tervena teisele korrusele, sealt edasi kolmandale ning nii ka alla sööklasse. Tegelikult oli mul plaanis sel päeval üldse sööklast kaarega eemale hoida, et mitte tekitada seal veelgi suuremat segadust, aga kuna õpetaja Ülle Seevri oli nii hea ning lasi paar minutit varem tunnist ära, siis panin tagakäigu sisse ja vurasin ruttu söökla suunas.
Ülejäänud osa koolipäevast möödus sekeldusteta. Oli nii mõnigi kursilt kõrvalekalle, kellegi kõõrdpilk ja peaaegu trepil kukkumine, kuid vähemalt ei saanud mu suurim hirm, kaelamurd, teoks.
Mis oli selle kõige mõte ning mis kogemuse ma sain?
Esiteks – mingit otsest eesmärki polnudki (ning ei tule ka). Mõnikord on lihtsalt hea olla mõtlematu, võtta eesmärgiks ennastohverdav eksperiment Miilangule ning pakkuda sõud rahvale. Teiseks on tagurpidi kõndimine tõeline tähelepanumagnet. Need kaks kuud, mis ma oma klassis olen viibinud, pole mu klassikaaslased mind nii palju kokku kõnetanudki, kui just sel neljapäeval. Niisiis soovitus ka teistele outsider’itele: kõndige tagurpidi!
Ning kõikidele ülejäänutele, kes otsisid sellest loost mingisugust sügavamat sisu või mõtet: kui hästi otsid, siis ehk leiadki.
Ohtlikud käigud: stairway to heaven või teekond kaelalahaseni?
Kommentaarid