Mark Joel Tamm on üks paljudest Treffneri abiturientidest, kes on jäänud kolme aasta jooksul häbiväärselt nähtamatuks. Öeldakse ju, et mida vaiksem inimene, seda valjemad mõtted, ning Marki puhul peab see sajaprotsendiliselt paika.
Margi tee Treffnerisse algas Mart Reiniku gümnaasiumist, ta ise peab seda heaks rahulikuks stardiks. “Ma ei tundnud end kordagi Treffneris kuidagi üksikuna või kõrvalejäetuna,” meenutab ta. “Kõik tundusid alguses väga targad, ka õpilased. Eks kümnes klass ole kõigile vahepeal raske, nii ka mulle. Hiljem läks aina kergemaks.” Treffnerisse astumist peab Mark lausa niivõrd heaks otsuseks, et loetleb selle üles kolme parima asja hulgas kogu tema senises elus (kohe peale koera ja svingtantsu). Ja kuigi ta usub, et on nooremana päris palju vigu teinud, siis Treffnerisse astuks ta iga kell uuesti. Kui palun Margil nimetada oma lemmikõpetaja, siis ta naeratab ja küsib: “Kas ma võin korruste kaupa?” Täpselt seda ta teebki ning loeb ette peaaegu eranditeta kõik õpetajad, peatudes pikemalt õpetaja Kristiina Pungal – “Ta on lausa erakordelt armas inimene.”
Mis edasi?
Mark tahab minna Aberdeeni ülikooli neuroteadust õppima. “Mulle meeldivad ajud,” tunnistab ta. “Mind võluvad liikumine, värvid ja nähtused, mida veel seletada ei osata. Neuroteadus võtab selle kõik päris hästi kokku.” Unistused on Margil suured, aga samas täiesti isetud. “Ma pole eriline juhitüüp, mulle meeldib, kui ma tean, mida tegema pean. Unistan sellest, et ühel päeval saaks inimese unenägusid filmida nii, nagu inimene neid näeb. Suahiili keelt tahaks õppida ja Broadwayl käia. Süüa tahaks ka osata teha.” Mark tunnistab, et valikute tegemine pole abituriendile lihtne. “Vahel on mul tahtmine see kõik pikalt saata ja lihtsalt tantsida.” Eluterve suhtumine!
Svingiga masenduse vastu
“Kümnes klass ei pruugi mõnikord olla just parim aasta su elus,” tõdeb Mark. “Mõnedel inimestel on raske alguses sõpru leida või kohaneda. Uve Saar ütles kord, et kui kõigil oleks koer, siis ei teeks keegi enesetappu. Ma olen temaga täiesti nõus. Veel tuleb kasuks, kui sul on mõni koolist eraldiseisev hobi, minul on selleks tantsimine.” Svingtantsu juurde sattus Mark tänu ballile, aga oma osa oli selles ka saatusel. “Mulle meeldis juba enne tantsima hakkamist svingmuusika. Pärast balli hakkasin otsima trenne Tartus ja lisainfot svingi kohta. Leidsin viimaks endale sobiva trenni, aga täiesti uskumatul kombel kadus nende info internetist enne, kui ma trennini jõudsin. Käisime klassiga kunstimuuseumis ja ma nägin seal plakatit, mis reklaamis seda sama tantsutrenni, mille reklaam oli internetist kadunud. Võib öelda, et küllap siis saatus tahtis, et ma svingi hakkaks tantsima.”
Intervjuu lõpuks mõtlen, et Mark on üks nendest inimestest, keda sa ei pruugi märgata aatriumist kiiruga läbi tormates, aga kes peidab endas ootamatult muhedat huumorimeelt ja rahulikku ellusuhtumist. “Ma arvan, et keegi ei saa olla õnnelik, kui teised tema ümber on õnnetud,” arvab Mark. “Raha ei ole elus tegelikult üldse tähtis, see tuleb ja läheb. Ma ei teagi tegelikult, mis jääb. Võib-olla õnn. Isegi tarkus pole nii oluline kui õnn, sest tarkuseta saab väga edukalt elada, aga õnnetult mitte.”
Tunnistan, et need sõnad panid mu mõtlema. Soovin Margile edu keskkooli lõpetamisel ja et ta leiaks enda jaoks selle, mis jääb.
PS: ainult pool aastat lõpetamiseni! Teie viimane võimalus lahedate abiturientidega tutvust teha :)
Pildid: Elo Maria Pauman
Kommentaarid