Mõnest inimesest ei saa kohe üldse aru. Proovid kuidas proovid, kuid lihtsalt ei saa. Seega järeldame, et nad on lihtsalt idioodid. Nii mugav on ju rühmitada inimesi kategooriatesse. Teeme seda kas alateadvuses või teadlikult. Kuid on see ikka õige viis, keegi kiiresti ära rühmitada ning siis terve oma elu temast hoiduda? Thomas Erikson on loonud lihtsa viisi, kuidas inimestes kindlaid korduvaid omadusi märgata ning vastavalt ise käituda ilma, et me peaks enam kunagi nende samade inimeste eest ära jooksma.

„Me näeme, mida me teeme, kuid me ei näe, miks me teeme seda, mida me teeme. Järelikult me hindame üksteist selle kaudu, mida me näeme, et teeme.”

-Carl Jung

Raamat „Idioodid minu ümber” aitab mõista nii ennast kui idioote enda ümber. Raamatu autor Thomas Erikson on jaganud inimeste käitumisviisid nelja erinevat värvi gruppi: punased, kollased, rohelised ja sinised. Autor kirjeldab oma kogemuste põhjal nelja põhitüüpi, tuues palju näiteid ning õpetades neid ka ise ära tundma, mõistma nende mõtteviise ning eesmärke. punased kui domineerivad ja nõudvad, kollased kui sotsiaalsed ja optimistlikud, rohelised kui rahulikud ja sõbralikud, sinised kui analüütlilised ja täpsed. Kui Erikson keskkoolis käis, pani ta tähele, et mõnede klassikaaslastega on kerge vestlust pidada ning jutt voolab ilusti, konflikte väga ei tekkinud ja nad meeldisid üksteisele. Kuid mõnede teiste klassikaaslastega oli tal tunne, et räägib kurtide või puupeadega. Sellest hetkest alates hakkas Erikson mõtlema, miks küll nii on. Raamat õpetab ka, kuidas kohaneda, sõltuvalt, mis põhitüübi või põhitüüpide kombinatsiooniga sel hetkel räägid: nende profiilide tugevused ja nõrkused ja kuidas neile anda edasi positiivset ja negatiivset tagasisidet. Autor tõi välja, et kuna punased on väga otsekohesed, peaks ka nende poole otsesõnaliselt pöörduma. Raamatu lõpus on isegi harjutusi, millega saab kinnistada “värvide” vahel vahet tegemist. Näiteks: millise profiiliga inimesest saaks kõige parem kirurg? Vastus: sinine.

See raamat on aidanud mul jõuda arusaamisele, et mõned inimesed ongi sellised, nagu nad on, nad ei ole võimelised ega avalda soovi muutuda. Nad võivad minu arvates olla õelad, veidrad, lollid, targutajad, nõmedikud, kuid see tükike ongi osa nende isiksusest. Mina ega keegi teine ei saa seda muuta. Me kõik ju oleme enda arust kõige ideaalsemad inimesed maailmas ning kõik teised on tegelikult idioodid, kuid nüüd mõistame vähemalt miks.