Ajal, mil meie igapäevakeelde kipub aina rohkem laensõnalisust ja võõrapärasust, ajakirjanduses ja muudes ametlikes allikates lokkab aina vabam ja lohakam keelekasutus, mida kohati paistab toetavat koguni keelt kaitsma pidav EKI, ajal, mil õige keelekorraldus on jäänud vaid minevikku või justkui asjaarmastajate ja mõne üksiku avaliku algatuse, nt „Sõnause“ najale, on meie keel sattumas üha keerulisemasse olukorda, üha ebakindlama tuleviku lävele. 

Et kõigele taolisele vastu astuda, äratagem taas ellu keeleuuendusliikumine! Seekord tehkem seda aga laiapõhjalisemalt ning suuremahulisemalt: astugem vastu ametliku keele võõrsõnarohkusele, pöördugem endiste ja praeguste murrete poole sõnavara, kuid ka keelereeglistiku rikastamiseks, korraldagem ümber vaid meelevaldsusel põhinevad ning seega sisemise loogikata osad õigekirjast (häälduspära rikkumise põhimõtted, hv ja f(f)-i seosed, š-ga seonduv keelereeglistik, muu võõrsõnaõigekiri, suur ning väike algustäht jne). Samuti on oluline jätkata kunagise keeleuuenduse iluarendustööd, ehk koguni luua ametliku keele kohale kõrgem, kunstiline keel, kus rohkem keelereeglistikurikastusi ja -võimalusi, omasõnavara soosimist ning vähem võõrsõnu.

Mõtete ja arutelu taaskord, üle saja aasta avalikkuse ette toomiseks teen ettepaneku ellu kutsuda keeleuuenduslikud lendlehed (lehtede nimeks pakun omalt poolt välja „Keelesepad“ meie kooli almanahhi „Sulesepad“ eeskujul). Olen igati valmis tööd ise eest vedama ning kaashuvilistega kasumlikku koostööd alustama.

Elagu igavest’ eesti keel ja tema kõnelejad!