Intervjuu vilistlasega: minu vanaema Eda Ploomipuu

Minu vanaema Eda Ploomipuu, neiupõlvenimega Peebo, sündis 1938. aastal. Pärit on ta Rõngu külje alt Lapetukmelt. Haridustee kulges vanaemal aga Tartus: esmalt seitse klassi Lina tänava koolis (praeguse Tartu Karlova Kooli eelkäija), edasi 8. ja 9. klass Tartu II Keskkoolis (praegune Miina Härma Gümnaasium) ning seejärel, pärast segakoolide loomist  10. ja 11. klass Tartu I Keskkoolis, mille lõpetamise järel suundus ta EPA-sse (praegusesse Eesti Maaülikooli) veterinaariat õppima. Ise on vanaema siiani I Keskkooli lõpetamise üle väga uhke ja tundis muuhulgas suurt rõõmu, kui minustki eelmisel aastal treffnerist sai. Tavapäraselt jutukana oli ta rõõmuga nõus oma kogemustest pikalt-laialt rääkima, mis aga kõik kahjuks lehte ära ei mahtunud. Seega toon siin välja ehk mõned paremad palad.

Kuidas Sa Treffnerisse, tollasesse I Keskkooli sattusid?

Tollal oli nii, et kuni 1954. aastani olid eraldi poiste- ja tüdrukutekoolid nii algklassides kui Keskkooli osas, aga siis tuli uus määrus, et tuleb luua segakoolid. Eestikeelsetest koolidest olid I ja V Keskkool poistekoolid ning II ja III tüdrukutekoolid. Esiti olin mina pärast Lina tänava kooli lõpetamist läinud Tartu II Keskkooli. Kui koolid segakoolideks tehti, määrati õpilastele uus kool elukoha järgi. Mind oli esialgu pandud V Keskkooli, aga kuna meil sündisid perre kaksikud ja ema rinnapiimast ei jätkunud, pidin mina südalinnast piimaköögist neile piima tooma. Et I Keskkool asus kesklinnas, läks isa mind sinna kauplema, ja sinna ma saingi. Mind pandi küll sinna „lollide klassi“, nagu kutsuti, kõige nõrgemasse klassi, sest koolidel oli võimalus endale õpilasi valida – A-klass oli kõige parem, oma kooli ja teiste koolide parimad, B ja C [klass olid siis nii-öelda kehvemad] ja mina sain siis C-klassi. Tolleaegne Tartu II Keskkool, kust ma tulin, oli suhteliselt nõrk, tõesti oli nõrk. Mis me seal kõik tegime… sest meil oli igav, meile ei pakutud seal midagi uut! Ma ei oleks I Keskkoolis toime tulnud, kui mul Lina tänava kooli põhja all poleks olnud (Lina tänava kool olnud tollal Tartu üks tugevamaid omasuguseid). Tänu sellele põhjale suutsin I Keskkooli lõpetada. 

Kuidas kirjeldaksid koolielu ja õhustikku?

Meil oli algul ikka väga raske – klassis oli 40 õpilast ja pooled langesid keskkooli jooksul välja. Esiteks kool ei sallinud tüdrukuid – tugev poistekool rikuti ära. Meil kästi pitsivabrikusse ja ei tea kuhu tsehhi minna. Ning eks kellel mis põhi all oli. Nii lõpetas 40st, kes meile klassi tulid, ainult 21 I Keskkooli. Meil oli ainult kaks neljade-viitega lõpetajat, minul oli kaheksa kolme lõputunnistuse peal. 

Meil olid sellised vanad koolipingid. Seal oli väga hea spikerdada… Kõikjal oli ahjuküte veel, koolimaja oli soe! Seda enam, et palju neil pealesõja-lastel üldse sooje kortereid oli ja kodusid. Paljud pered elasid ühe köögi peal. Aga ei olnud mingisugust pilkamist, mingisugust teiste halvustamist, et oled vaene või rikas, ei olnud meil küll seda. Klassikollektiiv oli meil väga tore, ja kooli ühtsus ka, kohe andis tunda! Üksmeel oli selline, et olime ikka I Keskkool!

Jumal, peod olid, meil oli ju oma kooli orkester, kui toredad me kooli peod kõik olid! Mina käisin harvemini, ei olnud suur peolkäija, aga vahel ikka käisin. Ja sport oli meil au sees. Koolidevahelistel võistlustel oli I Keskkool ikka üks tugevamaid. Meil olid kõik riistvõimlemise võistlused klasside kaupa ja pidime poomi peal harjutusi tegema. Kui meie õpetaja vahepeal ära oli, pani poiste õpetaja meid kõiki köit pidi üles saali lakke ronima. Linna kiiruisud olid meie poiste õpetaja, õpetaja Aarendi käes. Kord ta küsis, kes võistelda tahab, andis siis neile kiiruisud kätte, läksime Tallinnasse võistlema. Ma mäletan, kui ma kolme tuhandet meetrit sõitsin. Ma ei tea, kuidas paarid nii tehti, et  mind kõige tugevamaga kokku pandi. Ma nägin ainult tolle sabatutti! Aga ma sõitsin ikka läbi ja kui ma siis kokku kukkusin, pidid poisid mind tirima. Meie klassis oli neli, kui mitte rohkem, hilisemat Eesti (Eesti NSV – toim) koondise liiget: ujumises Aino Soopalu ja Tõnu Talving, kuulitõukamises ja kettaheitmises koguni üleliidulises (NSV Liidu – toim) koondises Kaupo Metsur, kaasaegses viievõistluses (moodsas viievõistluses – toim) Ennik Sulane.  Tihtipeale oli nii, et klassis ei olnud õpilasi kohal, sest pooled olid võistlustel. (muigab) Tuleb välja, et sportlased on lollid, sest meie, lollide klassis oli neid kõige rohkem! Einoh, aega ei olnud õppida võib-olla!

Millised ained olid Sinu jaoks koolis kõige kergemad ja millised raskemad?

Sellega oli nii, et mulle väga meeldis näiteks algebra, aga mul ei olnud ruumilist ettekujutust. Geomeetria ‒ just see võttis mul jalad alt ära. Ma lihtsalt ei kujutanud neid kujundeid ette. Lõpueksamil oli tol korral seda osa väga palju sees, seepärast ma imetlesingi ennast, kui läbi sain ‒ kellegi käest ei olnud saalis abi ka küsida: matemaatikaõpetaja vana Maasiku Karla (Karl Maasik – toim.) pani kõigi kolme lõpuklassi lollid nimekirja järgi ühte nurka istuma, ei midagi sellist, et keegi sulle seal spikrit viskaks või midagi. Siis ma mõtlesingi, et olen läbi kukkunud. Kui kolme sain, ma lausa hüppasin rõõmust, teised arvasid, et sain viie. Sest ainult oma mõistusega tegin. Eks õpetaja Maasik jõudis meile midagi ikka õpetada, nendele, kes sinna järgi jäid ja vastu pidasid.

Mulle istusid keeled ka. Vene keele õpetaja oli range, samuti saksa keele, milles õnneks oli juba varasem põhi all. Siiamaani saan filmidest aru; EPA ajal isegi õpetasin kuskil maakoolis. Ja muidugi ka eesti keel meeldis, aga kirjandeid ei osanud ma kirjutada nii, et mustand-puhtand ‒ ümber kirjutades tulid hoopis uued mõtted. II Keskkoolis 8. klassis kukkusin eesti keele kirjandiga läbi. Algul öeldi, et hinne neli, aga siis kontrollis mingi komisjon üle ja öeldi, et läbi kukkunud: puhtand oli hoopis teistsugune kui mustand, justkui oleks „sisse toodud“, käekiri teistsugune, sisu teistsugune … puhtandi kirjutasin ilusti. Suvetööna pidin terve suve jooksul kuusteist kirjandit kirjutama! Aga sellest oli kasu. Muidu mulle kirjutamine sobis, võisin lehekülgede viisi kirjandeid kirjutada.

Kas Sa mõnd õpetajat mäletad?

Oi kõiki…paljusid mäletan. Meil oli selline tore ajalooõpetaja, õpetaja Metik, kes just eriti poistega vesteldes rääkis tõelist ajalugu, mis Eestiga juhtunud oli. Ja meil ei läinud mitte keegi kaebama ka. Need vestlused olid alati väga toredad, vahel võis mõni tüdrukki sinna oma nina pista.

Meie klassijuhataja, naissoost vene keele õpetaja Linnus, oli väga range ja ütles kohe mõnele õpilasele ära: „Sa jääd istuma mul, sa ei lõpeta, kas lähed õhtukooli või jääd istuma.“ Nii oligi ‒ osa läks siis õhtukooli. Kunagi oli ta mingi mõisaproua olnud, sest ta rääkis meile alati, et teil on nüüd tänapäeval siidisukad väga tähtsad, aga meil pidid daamil ikka olema kindad! Ja paberosse suitsetas, haises suitsu järele.

Füüsikaõpetaja, õpetaja Tanimäega seoses ma mäletan, et kui me hiljem EPA-sse sisseastumiseksameid tegime, olin ma ükskord niisama tüdrukutega kaasa läinud. Tuli siis õppejõud klassist välja, kutsus meid sisse ning kui ütlesin, et mina pidin alles homme tulema, siis, kuulnud, et oleme I Keskkoolist, ütles ta: „Mis Te siis kardate, ega Tanimäe lolle välja lase!“ Koolis oli mul füüsika olnud kolm, sisseastumiseksamil tuli viis. Ma tundsin, et oskan kõike. Keemia oli ka sisseastumisel viis. Ükskord õpetajad rääkisid, et mõne kooli kolm on nagu teise kooli viis, aga I Keskkooli kolmed ja neljad olid küll nii tugevad, et ise tundsin ka, kel viis oli, see oli juba kümmet väärt!

Veel meenub eesti keele ja kirjanduse õpetaja Ants Järv, jälle väga tugev aineõpetaja. Kui tema juba midagi rääkis mõnest raamatust, ei pidanud sa seda enam lugemagi, rääkis kogu sisu põhjalikult ära. Meil polnudki sellist õpetajat, kelle tunnis oleks igav olnud! Me kuulasime, suu ammuli, ausõna! Enamik ei rääkinud seda, mis raamatutes oli, räägiti ikka seda, mida juurde sai õpetada. Sa võisid tol ajal võib-olla kiruda vahest, kui õpetaja halva hinde pani, aga sa tundsid, et olid ikka ise süüdi, ei olnud põhjalikult õppinud. Ja muidugi võimlemisõpetajad on meeles… 

Kas ja mil määral veel oma endiste lennukaaslastega suhtled?

Muidugi, siiamaani suhtleme. Neid on muidugi vähe järele jäänud. Me oleme oma lennuga ka klassikokkutulekuid teinud ja alati ikka klassijuhataja hauale lilli viinud, teiste õpetajate omadele ka. Meiegi kutsume nüüd kooli Treffneriks. Siis ma olen alati uhke, et meie oleme Treffneri esimene segalend. See mulle nii õudselt meeldib! 

(Kui vanaema juubeliballist kuulis, ütles ta kohe: „Jumal, ma pean siis oma tüdrukutele-poistele helistama!“ Edasi liikus jutt sellele, et ta ise jõudis viimati 125. aastapäeva tähistamisele.)

Mis on kõige tähtsam, mille koolist edasisse ellu kaasa võtsid?

(vaikib ja mõtleb) Ma ei oskagi vastata…ehk selle õppimistahte, tahte ikka edasi pürgida ja areneda. See ei tohi elus seisma jääda. Muidugi ka selle põhja, need teadmised, mis tegid edasise elu-arengu palju lihtsamaks…ja et õpetajaid peab ikka austama. Minu elus ongi olnud kaks eriti olulist kooli: Tartu V Mittetäielik Keskkool Lina tänaval ja Tartu I Keskkool, Hugo Treffneri Gümnaasium. 

Eda Peebo nime leiate ka lõputahvlitelt 1956. aasta lõpetajate hulgast