Foto: Markus Kaur
Kooli 140. aastapäeva puhul vestlesime Treffneri eelmise direktori Helmer Jõgiga, kes juhtis meie kooli üsna keerulisel perioodil (1987–2001), mille sisse mahtus nii Eesti taasiseseisvumine kui ka kooli tulekahju. Intervjuus võrdles Jõgi praegust ja endist Treffnerit ning meenutas huvitavaid lugusid kooli ajaloost.
Mis on koolis muutunud
Esimesena viskas Jõgi pilgu peale praegusele keemiaõpetajate ruumile, kus tema sõnul oli tollal foonikaruum ja selle vastas raadioruum, kus õpetaja Uve Saar ajutiselt pesitses ja kust kooli legendaarne 1998. aasta põleng alguse sai. Nii füüsikaklass kui ka füüsikaõpetajate ruum hävisid tollal peaaegu täielikult kooli põlengus. Direktor meenutas, kuidas pidi mitu korda paluma haridusministrilt nende ruumide taasehitamist, mida lõpuks tehtigi.
Liikudes praeguses auditooriumis, nentis Jõgi, et seal oli võimas spordisaal, kuhu paljud tulid kui muuseumisse – see oli niivõrd ilus.
Meie kooli ühe populaarseima õpilaste kogunemispaiga kohta rääkis ta järgnevat: „Aatriumi ehitus oli minu otsus – arvasin, et õpilastel peab olema mingisugune kogunemiskoht. Tagantjärele mõeldes oli see väga õige otsus. Hiljem hakkasid teised koolid just Treffneri eeskujul ehitama selliseid kahte korrust läbivaid aatriume,” seega need aatriumid, mida me praegu näeme riigigümnaasiumites, võivad olla osaliselt või täielikult inspireeritud just Treffneri arhitektuurist.
Aula ja matemaatikaklassi vahel oli kunagi Jõgi kabinet, kuid pärast põlengut kolis see teisele korrusele ülejäänud kantselei ja administratiivtöötajate juurde.
„Aulas oli minu ajal lava, aga lasin selle ära lammutada – mulle üldse ei meeldinud, et keegi on justkui kõrgemal kui teised,” rääkis Jõgi. Tema ajal oli ka marmortahvel pisut teises kohas: „Seal, kus praegu on auk, oli varem sein ja keskel asetses uks, mille kohal see oli. Minu mäletamist mööda leidsid Vabadussõjalaste marmortahvli tavalised Eesti töömehed, mitte Poola restauraatorid,” märkis direktor. Huvitav, et Uve Saare ja Helmer Jõgi versioonid siinkohal erinevad.
Kuidas on muutunud ruumid, kus Jõgi ise gümnasistina valemite ja teoreemidega vaeva nägi? „Praeguses raamatukogus oli minu ajal matemaatikaklass, kus ma ise õppisin. Mäletan, et istusin tagapingis – seal, kus praegu seisab arvuti printeriga – ja laua peale oli kirjutatud „Lipso on loll”.” Jutt käib legendaarsest korvpallurist Jaak Lipsost, kes on samuti HTG vilistlane.
Direktoriks saades oli Jõgi suureks unistuseks teha raamatukogu kahekorruseliseks, suurte riiulitega, nagu ülikoolides. Erinevate Muinsuskaitseameti piirangute tõttu aga ei olnud seda tema sõnul võimalik realiseerida.
Kus Treffneristid Jõgi ajal pidutsesid
„Noh, siis kui mina õppisin, käisime me Ülikooli klubis Tähe tänaval. Mängisime korvpalli ja pärast seda läksime edasi õlut jooma. Ülikooli kohvik oli väga äge koht. Mäletan, et istusin laua taga, jõin õlut, kõrval istus direktor. Andsin talle märku, et mul on õlu jaoks viis rubla puudu, palun toetada, ja direktor toetas, resoluutselt toetas!” meenutas direktor oma õpinguaegu.
Huvitavaid lugusid
Koolis kunagi asetsenud katlamaja kohta jutustas ta nõnda: „Kui koolis oli katlamaja, oli seal masuudi tank, kuhu töömehed küttemasuuti panid. Ükskord võtsid töömehed kõvasti viina, panid midagi mööda ja 8 tonni masuuti voolas maapinda. Kui mina kooli direktoriks tulin, paiskus see kõik Emajõkke – vot see oli pahandus. See sattus uudistesse ja Keskkonnaamet hakkas ka sellega tegelema, aga lõpuks saime olukorra lahendatud.”
Jõgi juhtimise aega mahub ka NSVL-i lagunemine ja Eesti taasiseseisvumine – väga eripärane periood, mil koolis juhtus erinevaid asju. „Kuna KGB poolt kontrollitud paljundusmasinad, mida koolis Nõukogude perioodil kasutati, vajasid tööks piiritust, siis toodi seda igakuiselt siia kohale. Kui Eesti taasiseseisvus, läksid paljundusmasinad KGB kontrolli alt välja ja nende kasutamine põhimõtteliselt lõppes, küll aga toodi piiritust kohale veel mitu kuud. Seega oli Treffneri koolis ühel hetkel 80 liitrit piiritust. Treffner oli toona töömeeste seas väga kuulus selle poolest, et me olime ainuke kool Tartus, kus oli sellisel hulgal piiritust. See meelitas siia erinevat sorti töölisi, kes hea meelega käisid piirituse eest kord torusid parandamas, kord seinu maalimas. Oi kui palju häid asju me omal ajal selle piiritusega kooli jaoks ära tegime.”
Kooli põleng
Põlengule järgnev periood oli Jõgi sõnul väga hullumeelne aeg. Eriti raske oli Aime Pungal, kes pidi tunniplaani tegema samaaegselt 13 erinevas koolimajas õppivate õpilaste ja õpetajate jaoks. Jõgil oli kolm kabinetti kolmes erinevas hoones, mis tekitas samuti omajagu segadust. Õnneks oli koolil palju toetajaid. „Mäletan, et kui kuu pärast põlengut pidime kooli aastapäeva tähistama, oli meil juba eelnevalt broneeritud Vanemuise teater järjekordseks suurejooneliseks tähistamiseks, ent kuna peale põlengut oli iga sent kuldaväärt ja erilist tuju polnud, siis otsustasime algselt, et suurt pidu ei tule. Kogunesime lihtsalt koolis rahulikuks koosviibimiseks, kui helistas Vanemuise direktor, kes kutsus terve koolipere ikkagi Vanemuisesse ja loomulikult ei küsinud ta selle eest sentigi.”
Paraku aga ei olnud kõik nii toetavad. Pärast põlengut oli erinevate poliitikute ja mõjupersoonide suust kuulda ideid, et äkki peaks nüüd Treffneri asemel ehitama hoopis kaubanduskeskuse ja koolile ehitama hoopis uue hoone. „Oli ka teisi sääraseid Hugo Treffneri Gümnaasiumi ajaloo, hinge ja vaimu väga teravalt mitteaustavaid ettepanekuid, aga mul on hea meel, et me suutsime need rasked ajad üle elada ja seda ajaloolist koolimaja säilitada,” nentis Jõgi.
Kommentaarid