Tihti jalutan ma Toomemäel, 

öösel, pimedas ja üksi.

Rühin üles mäest, mitte trepist.

Miks mitte, ma ei eksi.

Vaatan taeva poole,

näen üle linna valguvat valgust.

Nii ilus, mul pole julgust.

Julgust, et minna.

Kuhu?

Sinna, kus kuu on võtnud sihi,

Treffneri koolile pannud peale kumava kihi.

Kuu on asetanud koolile ballikleidi,

tähed saadavad õhupallid ja soojad kallid.

Jooksen suure hooga.

Kuhu? 

Treffneri poole.

Miks? 

Et saada osa millestki, mida ma veel ei tea.

Ma kirjutan kaardile veel ühe rea:

palju õnne, Hugo Treffneri kool!

Sulle ma tänutäheks päikese toon!