Miilang uuris Treffneri kooli kogenud õpetajatelt noorte vempude ja vigurite kohta. Mõne õpetaja tunnis on õpilased hiirvaiksed, mõnes aga vabameelsed ja krutskeid täis. Nalja on saanud nii klassiruumis kui ka koolist väljas. Küsisime õpilaste naljade, vimkade ning sõnavara kohta.
Toomas Jürgenstein
Õpetaja Toomas Jürgenstein oli helistanud oma klassi õpilasele, et teda noomida, kuid telefonile vastas õpilase väike õde. Võõra meesterahva häält kuuldes oli õde hõiganud järgmist: ,,Tule ruttu! Jälle üks poiss helistab.”
Õpetaja oli pea kümme aastat Treffneris filosoofiat õpetanud. Tundides rääkis ta, kuidas Kreeka filosoofid olid algainena kujutanud piiritust. Selgus, et õpetaja oli seda kõik need aastad valesti õpetanud. Välisõpikutes oli keelekasutus teine – seal mõeldi piirituse asemel hoopis piiritut.
Kerli Orav-Puurand
Kord oli õpetaja Kerli Orav-Puurandi tunni ajal klassi ees matemaatikatehet lahendamas üks 12. klassi õpilane. Kui tehe oli valmis, lausus õpetaja Kerli: ,,Ja nüüd lahkub soojendus lavalt ja staar tuleb.’’
Õpetaja Kerli ise arvab, et ta on oma tundides päris vaimukas: tõsist matemaatikat üritab ta elavdada naljadega, mille peale noored sageli siiski teist nägugi ei tee. Kas asi on noorte kehvas huumorisoones või polegi õpetaja naljad nii vaimukad? Õpetaja arvates pole tema õpilaste sõnavara nii värvikas kui tal endal. ,,Sa jäid kahe silma vahele, sest on suur silmavahe” oli esimene tsitaat, mis õpetaja Kerlile pähe tuli. Filmiklassika tsitaatide peale ei oska tema õpilased samuti naerda.
Sandra Sagar
Õpetaja Sandra Sagari tunnis olid käsil öko-teemalised esitlused. Parasjagu tutvustati postrit vee alla kolimisest ja kaladest, kui ühel esitajal juhe kokku jooksis. Neiu oli korrutanud viis korda sõna fish ning lause lõppu öelnud yes. Edaspidi, kui kellelgi mõttelõng katkes, oligi kombeks lõpetada lause sõna korrutamise ja yes’iga.
Õpetaja Sandra andis tundi värsketele rebastele. Käsil olev teema haldas riidekirstusid ning mida nendes hoiustada saaks. Üks õpilastest oli pakkunud, et peale voodilinade ja nipsasjakeste saab seal hoida ka väikeseid lapsi ja laipu.
Klassis arutati armastuse teemal. Õpetaja küsis, kas keegi oskab tuua näiteid mõnest eepilisest armastusloost. Klassist kostus vastusena Eesti hümn.
Õpetaja Sandra arvates on õpilaste eneseväljendus igati omapärane ning kasutusel on huvitavad lausekonstruktsioonid. ,,Nii palju kui on inimesi, on erinevaid väljendusi.” Sagar julges väita, et paratamatult esineb tunnis ka roppusi. Muidugi ei räägita ebasündsalt õpetajaga, kuid rühmatööde aruteludest kuuleb ta kõike. Tema arvates oskavad treffneristid siiski nalja teha ja mõista, seega saab igas tunnis naerda.
Uve Saar
Õpetaja Uve Saar käsitleb etiketitunnis teretamise ja tervitamise teemat. Ta demonstreerib valjuhäälselt, kuidas ei peaks tänaval tuttavat tervitama. Õpilaste reaktsioonid on segu ehmatusest ja naerust, mis ka õpetajale nalja teeb.
Naeruteraapia ja diktsiooniharjutuste tundides näitab ta klassile ette, kuidas kindlaid harjutusi läbi viia. Õpilased ei suuda uskuda, kuidas õpetaja niimoodi näitleb ja nalja teeb. Sellised tunnid teevad õpetaja Uvele heameelt.
Õpetaja Uve Saar arvab, et on oma õpilased ära hirmutanud, kuna tunnis ei julgeta häält teha ega plaksutada. Ta on täheldanud, et pärast kõnede esitamist ning kommentaaride kuulmist räägitakse temaga teisiti. Õpilased väldivad lühendeid, parasiitsõnu siuke ja sääne ning kõnelevad üldiselt korrektsemalt, mis on õpetajale nii naljakas kui rõõmustav.
Kristiina Punga
Õpetaja Kristiina Punga tuli klassi nagu igal hommikul ja märkas, et kõik lauad ja toolid olid tõstetud nii, justkui tahvel oleks olnud klassi tagaseinas. Esimese hooga ehmatas õpetaja sellisest mööbli paigutusest päris ära, kuid ta kohanes olukorraga kiiresti ja naeratas Väikesele Pungale omaselt – armsalt ja sõbralikult. Loomulikult tekitas selline korraldus segadust ning suur töö oli neid enne tundi tagasi tõsta, kuid see ei tekitanud õpetajale mitte väiksematki „vihanooti”. Hiljem tuli muidugi ka välja, miks klass seda tegi. Õpilastega lõpuks kohtudes muhelesid kõik mõnusalt. See on õpetaja Kristiina arvates näide heast koolivembust.
Klassijuhatajana oli Punga ülesanne koguda raha teatrisse minekuks. Raha makstud, pidi iga õpilane kirjutama paberile oma nime. Lõpuks selgus, et kõik nimed olid kirjutatud kirillitsas.
Õpetaja arvates ei ole need laginal naermise naljad, kuid toredad näo muigele ajavad vembud. See annab ka kinnitust klassi ühtsusele, kus keegi teeb algust ja teised lähevad kaasa.
Karin Soodla
Õpetaja Karin Soodla juhtum leidis aset selle õppeaasta alguses. Nimelt oli õpetaja toolile pandud üks õudne vanamehe nägu. Õpetaja arvas esimese hooga, et tegemist on peerukotiga ja ei julgenud sinna istuda, asetades selle siis hoopis tahvlile. Õpetaja Soodla lausus selle peale järgnevad sõnad: „Ma oleks seda kaunist larfi äärepealt oma postamendiga solvanud.” Rohkem sellest tookord juttu ei olnud, aga järgmisel tunnil, kui õpetaja Karin tahtis dataprojektoriga slaide näidata, selgus, et vanamehe nägu oli pandud dataprojektori valgusava ette. Õpetajal oli tükk aega mõtlemist, et miks pilt ette ei tule.
Aare Ristikivi
Õpetaja Aare Ristikivile pakkus enim nalja seik, kui vilistlane oli õpetaja teadmata ennast esimesse pinki poetanud. Tal läks oma kolmkümmend minutit, et seda märgata. Rohkem hoiab ta silma peal tagumistel pinkidel.
Koroona ajal seisis õpetaja silmitsi olukorraga, kus terve klass ilmus virtuaaltundi, käterätikud peas, nagu oleksid õpilased just duši alt tulnud.
Õpetaja Aarele ei meeldi, kui noorte juttu sigivad vandesõnad, ükskõik, mis keelsed need ka poleks. Ta ei ole endale üles tähendanud kogemata väändunud sõnu, kuid eriti pöörab ta tähelepanu järgnevale: „Lepime kokku, et liiderlik on ikka lõtvade elukommetega, mitte liidriomadustega isik.”
Age Salo
Õpetaja Age Salo sõnul on naljad sageli seotud tunnisituatsiooniga ning hiljem ei tundu need naljakad. Pigem on õpetajale oluline, et nali ajaks teda nii naerma, et pisarad tulevad silmist. On juhtunud, et ta naerab pisarateni ja peab seetõttu klassist ukse taha koridori minema, et end naerust koguda. Kui klass suudab õpetaja selliselt naerma ajada, on see super.
Kõige meeldejäävam vimka tunnist oli see, kui õpetaja haaras tahvlilt kriidi, et midagi kirjutada, ja avastas, et tegelikult polegi see kriit, vaid õpilased olid nätsud kriidisarnaseks rullinud. Õpetaja haaras ikka õige mitu sellist „kriidipulka”, karjatas: „See ei olegi kriit!” ja loopis neid klassi laiali. Seltskonnal oli lõbus küll.
Õpilaste värvika sõnavara kohta märgib Age, et suulises suhtluses pole midagi eriti kõrva torganud. Vahetevahel võib kuulda mõningaid vängemaid ebatsensuurseid väljendeid, kuid see on õpetaja sõnul tavaline nähtus. Pigem häirivad teda vead õpilaste kirjatöödes, eriti sõnastuses, ning viimasel ajal on ta märganud üllatusi rektsioonide kasutamisel.
Siim Oks
Õpetaja Siim Oksale meenus üks aastatetagune seik, kus ta õpetas mitmes klassis täpselt sama teemat, aga tunnijärg oli natukene erinevates kohtades. Ühel päeval otsustas ta ühe klassiga teemat edasi võtta ja oli päris tükk aega rääkinud. Ühel õpilasel selle peale närv katkes ja reetis, et õpetaja oli sellele klassile juba seda teemat eelmises tunnis seletanud. Õpetaja arvates pidas klass kollektiivselt ikka päris pikalt vastu.
Siimu arvates võiksid õpilased tunnis isegi rohkem arutleda ja suhelda, aga jääda võiks ikkagi tunni teemasse. Vahepeal tuleb ette ka rumalaid ja triviaalseid küsimusi, mis pole õpetajale sugugi meeltmööda.
Ave Külter
Unustamatu seik õpetaja Ave Külteri kevadest, mil aknad olid lahti ning tänaval nuttis terve tunni üks väike beebi. Kui akna taga kostev nutt hetkeks katkes, pööras õpetaja sellele klassi tähelepanu. Huvitatud õpetaja küsis klassilt, kas keegi tunneb ära selle nutva lapse või võib-olla ootab mõni isa ema saabumist tunnist koju.
Vahva vimka juhtus esimesel aprillil kaks aastat tagasi, kui õpilased olid vahetanud oma klassiruumid ära. Tema üllatuseks ootas teda klassis hoopise selline klass, keda ta muidu ei õpeta, kuid matemaatikat sai natukene ka neile õpetatud.
Õpetaja Ave Külteri sõnul on kõige süngem sõna, mida õpilased tunnis kasutavad „kurat”, eriti siis, kui mõni ülesanne ei õnnestu.
Indrek Pajur
Juhtum oli õpetaja Indrek Pajuri tunnist, kus sai räägitud suurest rahvasterändest ja Rooma lagunemisest. Õpetaja näitas kaarti, mis kujutas erinevate rahvaste liikumissuundasid ja hakkas seda kommenteerima. Esimene lause kõlas nii: „Nagu te näete, siis Aasiast tulid hunnid…” Selle peale hakkas üks õpilane kohe naerma. Kuna õpetaja sai aru, miks õpilane naerma hakkas, siis hakkas ta ise samuti naerma. Mõne hetke jooksul lisandus naervaid inimesi veel. Õpetaja Indrekul oli üsna raske jutuga Rooma juurde naasta.
See episood leidis aset reedesel päeval nädala viimases tunnis. Õpetaja Indrek oli just sissejuhatavalt rõhutanud: „Meil on siin käsil tõepoolest viimane tund, aga see on ka oluline ning tähtis ja tähistama võite hakata alles siis, kui tund on läbi saanud.” Täpselt sellel hetkel, kui õpetaja oli avasõnad lausunud, tõmbas keegi oma purgijoogi lahti ja vaikust läbistas iseloomulik heli „kssssssssssssss”. Kuna hetkeks jäi kestma mulje, et keegi oli otsustanud siiski kohemaid tähistama hakata, oli meeleolu üsna lõbustatud. Lähemal vaatlusel ilmnes siiski, et üks seltsimees oli otsustanud hakata energiajooki rüüpama.
Õpetaja Indrek ei tea, kas see vimka oli otseselt talle või kellelegi teisele mõeldud, aga üks eesti keele riigieksam oli päris huvitav. Keegi õpilane (tegelikult üks punkar) oli tulnud eksamit kirjutama niimoodi, et tema veepudeliks oli kaheliitrine Bocki pudel. Inspekteerimine kinnitas, et see oli täidetud veega ning terve eksam istutigi ära, Bock laual.
Jube naljakas on õpetaja Indreku jaoks see, kui kasutatakse sõnu vales tähenduses või leiutatakse ise uusi ja kummalisi sõnu. Keegi kirjutas kunagi töösse Nõukogude Liidu asemele „nõugude liit”. Võttes arvesse, et keel liigubki lihtsustumise suunas, on taoline kõne kõlal põhinev vorm ehk mõnekümne aasta pärast juba igati sobilik.
Ühes ammuses ühiskonnaõpetuse tunnis võttis üks tüdruk sõna ja hakkas energiliselt kaasa rääkima. Jutt algas tal umbes niimoodi: „Teate, õpetaja, ma olen praegu niiiiiiiiiiiiiiii, aaaaaaaaaaaah, no ma olen niiiiii, eeeeeeeeeeeeeeee, no ma…” Sellise sissejuhatuse peale segas õpetaja Indrek korraks vahele ja ütles: „No ütle välja, et mis sa siis oled, õpetaja ei saa aru asjast.” Selle peale järgnes peaaegu karjatus: „No ma olen nii trigggggered praegu”. Selle peale sai kohe järgnev osa tunnist arutletud eesti keele rikka sõnavara ning võimalike sünonüümide üle.
Joana Jõgela
See keemiaalane humoorikas seik jääb õpetaja Joana Jõgelal aega, kus loodusklassil oli TÜ Chemicumis orgaanilise sünteesi praktikumid. Sünteesiprotokollis oli kirjas, et kui kristalle ei ole 5 minuti jooksul tekkinud, tuleb kolbi klaaspulgaga hõõruda. Mõeldud oli seda, et lahust, mis kolvis oli, tuli segada ja nii tekitada kristallisatsioonitsentreid, et protsess saaks alguse. Õpilane seevastu nühkis väga usinalt kolvi välispinda klaaspulgaga. Ja õpetaja sai temast täiesti aru, sest ta oli halvasti töökäsu sõnastanud, kuid siiski möödus edasine praktikum palju lõbusamini.
Järgnev seik on pärit õpetaja Joana esimesest aastast õpetajana ning kümnenda klassi moolarvutuste tunnist. Sügiseti on keemiaklass üpriski umbne ning ka tunni ajal on aken lahti. Õpetaja lahendas koos klassiga moolarvutusi tahvlile ning tegi õpilastega diili, et õpilased proovivad ise järgmise ülesande lahendada ja saavad siis tahvlilt loogikat kontrollida. Õpetaja asuski tahvlile seda ülesannet lahendama, aga aknast kuuldus klassiruumi kellegi autokõlaritest Nublu „Öölaps”, mida õpetaja Joana koheselt (kahjuks või õnneks) kõva häälega kaasa laulis. Siis saabus klassiruumi vaikus ja õpetaja sai väga kiiresti aru, et oli päriselt häälega (mitte oma mõtetes) kaasa laulnud. See hetk ei tahtnud õpetaja üldse näoga klassi poole pöörduda, aga siis lausus ta sujuvalt: „Ma sain vastuseks 0,4. Kas klapib?” Ja kõik naersid koos.
Õpetaja Joana arvates on õpilastel vägagi värvikas sõnavara. Õpetaja Joanale väga meeldib humanitaarklasside puhul, kuidas kõik koos proovivad keemiaalastele sõnadele argielutermineid võrdluseks tuua. Sellest õppeaastast oli õpetaja jaoks üllatav näide, kuidas hüdrofiilsuse ja hüdrofoobsuse lahtimõtestamisel toodi hüdrofiilsuse kui vee armastuse paralleeliks pedofiil. Pigem on õpetaja Joana ikka foobiatega seda loogikat enda jaoks lahti mõtestatud.
Ülle Hüva
Õpetajal oli tund ja korraks jättis ta õpilased klassi ülesandeid lahendama, lahkudes ise klassist. Kui õpetaja Ülle tagasi klassi tuli, teatasid õpilased, et tund on läbi. Õpetaja vaatas kella ja mõistis, et tund oligi tõepoolest läbi saanud, ja saatis õpilased ära. Õpilased jäid ukse taha ja natukese aja pärast tuli mõni julgem klassi tagasi ning tunnistas üles, et see oli väike vimka. Nimelt olid õpilased kella edasi pööranud.
Õpetaja Ülle arvates on saadud õpilastega alati omavahel nalja teha ja seda peab ta eriti toredaks. Kahjuks peab ta tõdema, et seda on viimasel ajal jäänud pisut vähemaks. Õpetajale meenub tore juhtum oma klassiga, kus ta hommikul rääkis õpilastele, kuidas ta sai eelmisel õhtul politsei käest pahandada, kuna tal ei olnud helkurit. Hiljem sai ta oma klassi õpilaste käest kingituseks helkurvesti ja 36 helkurit.
Õpetaja Ülle arvates kasutavad tänapäeva noored, eeskätt just tütarlapsed, suhteliselt vulgaarset sõnavara, seda ise tähele panemata. Näiteks on kuulda ülesannete ebaõnnestumisel palju sõna „pe***e”.
Olga Titova
Ükskord olid õpilased Olga Titova arvutihiire anduri kinni kleepinud (siis olid veel kasutusel lauaarvutid) ning vaatasid, kuidas ta laua alla ronis ja kontrollis, kas juhtmed on ühendatud. Lõpuks taipas ta hiire teistpidi keerata ja märkas, et andur oli kinni kleebitud Trollface pildiga.
Ott Maidre
Õpetaja Ott Maidrele meeldib, kuidas ta kuuleb koguaeg väljendit „ää küll”. Õpetaja Maidre hakkas rääkima vaaladest ja mainis, et vaalad magavad vertikaalselt. Üks poiss küsis imestunult: „Mida?” Seejärel haaras ta telefoni ja otsis informatsiooni ja sai õpetaja jutule kinnitust. „Ma olen Treffneris ja alles nüüd sain teada, et vaalad magavad vertikaalselt,” lausus poiss.
Üks nunnumaid juhtumeid oli õpetaja Maidrel see, kui klassi tulles leidis ta tahvlilt terve hunniku naljakaid joonistatud kalasid. Õpetaja arvates on Treffneri õpilaste naljad rafineeritumad, kuid üldine noorte naljasoon on ühise mustriga.
Foto: Ott Maidre
Kommentaarid