Treffneristidele on nende kooli asutaja veidi suurema tähendusega ja seetõttu teatakse temast ka veidi rohkem – korratakse tema omapärast elulugu ju pea igal Treffoonia tähtsamal aktusel. Ka Miilangus on Treffneri biograafia korra avaldatud ning põhifaktid saab entsüklopeediastki. Seetõttu sisaldab see põgus ülevaade Treffnerist vaid seni vähetuntud või tundmatuid fakte.

Hugo Treffner oli C. R. Jakobsoni idaorientatsiooniga poliitilise suuna pooldaja. See ja tema pidev lömitamine venelaste (mitte ainult võimuorganite) ees on Treffneri Nõukogude must-valges ajalookäsitluses „valgeks” jäetud. Et ta aga siiski oli tuntud ka Eesti Hugona (nii tuntud, et isegi Soomest saadetud kiri, kus ümbrikul vaid „Eesti Hugole”, talle ilusti koju kätte tuli), siis püüti temast võimalikult vähe rääkida.

Hugo Treffner & sõnapidamine

Treffneri gümnaasiumi omaaegne õpilane Hansen on härra Maurust läbi ja lõhki sõnapidaja ja aumehena kirjeldanud, üks teine HTG omaaegne õpilane mäletab aga järgmist juhtumit: „Treffner võttis mu lahkesti vastu, kirjutas suurde raamatusse kõiksuguseid andmed minu kohta sisse ja tegime kindlaks, kui palju ma semestris pidin talle maksma. Sõbralik jumalagajätt ja mu põse ning kaela silitus suure habemega. Umbes kuu aja pärast tuli mu isa linna ja jälle läksime Treffneri juurde. Treffner ütles nüüd mu isale kooliraha mõne rubla võrra kallimana. Ma julgesin tähendada, et härra direktor, meie leppisime ju niipalju peale kokku. Treffner sai vihaseks ja ütles, et kas sul häbi ei ole isa juuresolekul valetada.” 

Hugo Treffner & tema õiglustunne. 

Kaheldav on, kas Treffner ka oma tegudes ikka alati õiglane oli. On teada, et Hugo oli tuntud boheemlane („Kooli direktriss oli madame Vosskressenskaja – peen, haritud ja tark inimene, vürstlikust soost, millist asjaolu vana keigar Treffner meile alatasa meenutas,” jutustab Puškini-nimelise tütarlastegümnaasiumi õpilane, kellele Treffner oli usuõpetajaks). Samas on teada, et tuntud ärkamisaegne kultuuritegelane sattus Treffneriga konflikti eelnevat arvestades üpris kummalisel põhjusel: „Kolmandal kooliaastal oli tal boheemliku eluviisiga agressiivsuse tõttu ränk kokkupuude direktoriga, mistõttu tuli tal koolist lahkuda.” Kas pole mitte nii, et ei nähtud palki oma silmas, aga pind teise silmas sai teisele saatuslikuks? Treffneri õigustuseks võib öelda, et ta polnud ainus, kes Hindrey eluviisist ärritus – Hindrey oli enne HTG-sse tulekut samadel põhjustel juba Pärnu kroonugümnaasiumist välja visatud.

Hugo Treffner & alkohol

Treffner oli, nagu teada, tegev kõikvõimalikes seltsides. Loomulikult oli nende hulgas ka mõni karskusselts, sest karskusseltsi kuulumine oli tollal moeasjaks. Karskusselts, kus Treffner tegutses, kandis nime Karskuse Sõber (versus pudelivend?). Ei tea, kas seltsi astumisel talle ka ülikooliaegsed tembud meenusid: „Näiteks kui ta kord koos oma kaasõpilasega lõbusalt aega veetis, tuli neile meelde, et paar kaasõpilast on kartseris, mis asetses ülikooli peahoone pööningul. Ja mis tegi Treffner? Ta võttis kummassegi tasku pudeli õlut ja kummagi mehe jaoks ühe kringli ning läks sooja peaga, nagu ta seal oli, öisel ajal pimedas mööda vihmaveetoru üles, andis asjad sõpradele läbi akna kätte ja ronis jälle alla.”

Hugo Treffner & jalgratas

Samuti kummaline on Treffneri osalus Jurjewi Jalgrattasõitjate Seltsis. Muidugi oleks olnud Treffoonia kasvandikel kena vaadata, kuidas pikakasvuline valge „luudhabemega” pikas kuues vanahärrast direktor jalgrattaga mööda linna ringi tuiskab, habe tuules lehvimas ja laup suurest kihutamisest higimulle täis, aga… „Tundi minekuks kasutas Treffner alati voorimeest.  Treffner tuli kooli paraaduksele. Puhas taskurätik oli tal juba toas valmis vaadatud. Ta lehvitas seda ja voorimees pidi teadma, et Treffner tahab nüüd sõita. Kuid iga kord ei olnud kahehobusevoorimeest. Treffner aga armastas ainult sellisega sõita. Kui platsil olid ainult ühehobusevoorimehed, siis ta ootas, kuni üks neist ette sõitis. Mitte keegi ei tahtnud meelsasti tulla, sest voorimehed teadsid, et kui tuleb mõni kahehobusevoorimees vastu kasvõi paarikümne sammu pärast, siis laseb Treffner ühehobusevoorimehe lahti, maksab talle kinni oma kümme kopikat ja sõidab edasi kahehobusevoorimehega.”

Hugo Treffner & õppiv eesti naispere

Treffner ei hoolitsenud sugugi ainult eesti meeste hariduse eest. Talle meeldisid samuti väga haritud eesti neiud. Kui viimased majanduslikult kindlustamata olid, siis ei pruukinud õppimine sugugi alati pooleli jääda. Tihti võis see Treffneri käest saadud raha varal jätkuda. Selle tõestuseks on Eesti Nooresoo Kaswatamise Seltsi kaudu Eesti Tütarlaste kooli vaesemate õpilaste heaks 20 rubla annetamine Treffneri poolt. Hea töö eest on Treffner õppivaile eesti neidudele kindlasti ka vahetumat abi osutanud: „Kui juhtusin ühel päeval seal üksi olema, tuli sisse direktor koos kümmekonna tütarlapsega. Viimased jäid minu tuppa. Ma ei tundnud neist ühtegi. Ka neil ei olnud minuga tegemist, vahtisime seal kui tummad. Treffner läks ise paberkotte tooma, et igaühele albertbiskviiti kaasa anda. Täitsime siis need kotid ja tütarlapsed läksid igaüks oma saagiga.” [samas] Et meeldimine oli vastastikune, sellest järgnev mälestuskild: „Ent kõige algupärasem isik, mis meile, eesti tüdrukuile, eriti oluline, oli meie usuõpetaja Hugo Treffner.”

Hugo Treffner & tarkus

„Treffner näeb kõik, Treffner kuuleb kõik, Treffner teab kõik, armastas ta tihti rääkida.” Kas Treffner tõesti kõike teadis, on rohkem kui küsitav. Korra läks talle teadmatus aga päris kalliks maksma. Ja seda üpris tähtsas asjas: „Maja ostmine toimus Treffneril nähtavasti lootuses, et rikas naine aitab ta võlgadest päästa. Nimelt kosis ta varsti pärast seda, kui mina sinna kooli läksin, ühe Mulgimaalt pärit tütarlapse Elsa Ermase.” (Elsa Ermas oli tiheda Treffneri tuttava, Peterburi advokaadi õde.) „Seesama advokaat korraldas asja nii, et tema õe ja Treffneri laulatus toimuks Peterburis. Viimases oli kehtiv eriline seadus, mis nägi ette, et need, kes seal abielluvad, jäävad kumbki oma varanduse omanikuks. Seda seadust Treffner ei teadnud. Hiljemini levis aga Moskvas laialt jutt sellest, kuidas üks Baltimaade koolidirektor laskis ennast sisse vedada.” Nii oli Treffneri plaan naitumisega oma majanduslikku olukorda parandada lörri läinud, aga naine oli vähemalt võetud: „Ja ka muidu ei olnud nende abielu nii, nagu peaks olema. Nendevahelisi kokkupuuteid oli väga vähe. /—/ Nende peamine kokkusaamiskoht oli lõunalaud, kus nad kahekesi koos sõid. Nii et Treffneril nagu perekonda ei olnudki.”  Niisiis oli abiellumine Treffnerile täielik fiasko. Treffnerile, kes arvas, et teab kõike, sai otsustavaks naise varanduslik seis ja seegi ei toonud talle mingit kasu. Rääkimata veel „lisaproduktina” saadud varanduse omanikust Elsast, kellest ka abikaasana asja ei olnud.

Hugo Treffner & eesti kirjandus

Vähe on teada Treffneri kirjanduslikust tegevusest. Kuna tema panus eesti kirjanduslukku teab kui suur polegi, siis on selle vähese piiratud tuntus täiesti mõistetav. Mahult suurimad on arvatavasti tema kaastööd omatoimetatavale ajalehele Oma Maa. Alguses piirdusid need vaid juhtkirjadega, hiljem aga on toimetaja kirjatükke selles väiksetiraažilises järjejutuajakirjas järjest rohkem. Praktiliselt üldse pole räägitud Treffneri luulekatsetustest. Need on leplikkuse, kevade ja isamaa ilu teemadel. Eesti Hugo kummardajatel pole siiski mingit põhjust viimase pärast rõõmust lakke karata, sest isamaa ilu teemalisi luuletusi on vaid üks, seegi plagiaat. Eks sõpra tuntakse hädas ja kolleegiga ollakse solidaarne. Vast sellepärast Treffner nii tulihingeliselt toetaski 1890. aastal tuntud ärkamisaegse tegelase, hilisema venestusideoloogi Jakob Kõrvi üllitist „Luigemäe Olli”. Treffneri eestvõttel krooniti see Eesti Kirjameeste Seltsi IV võidupeol I auhinnaga. 1893. a ilmus teos raamatuna ja järgmise aasta algul näitasid Postimees ja Eesti Postimees, et „Luigemäe Olli” on plagiaat prantsuse kirjaniku Chateaubriand’i teoste „Atala” ja „René” saksakeelse väljaande tõlkekatkenditest vaheldumisi „Atala” vabama jäljendusega; proloogina on lisatud Henriku kroonikale toetuv ajalooline sissejuhatus eestlaste muistsest vabadusvõitlusest. Prantsuse nimed on asendatud eesti omadega, krokodillidest on tehtud hundid ning indiaanlaste asemel on liivlased ja sakslased. 

Hugo Treffner & juhtpositsioon

Treffner oli esirinnas kõigis suuremates ärkamisaegsetes üritustes („Aleksandri kool”, I Üldlaulupidu), kuid alati jäi ta teiste varju. Võib-olla ta ei tahtnudki esimene olla? Vaatame, mis sai Eesti Kirjameeste Seltsist peale Jakobsoni surma ja Mihkel Veske lahkumist, kui Treffnerist sai Jakobsoni liini peamine jätkaja: „Pärast Veske lahkumist kodumaalt 1885. aastal, pääsesid seltsi etteotsa mehed, kellel polnud niigivõrd eeldusi selle, kui rahvusliku kultuurikeskuse juhtimiseks. Ei poliitiliselt naiivne ja organiseerimisvõimetu K. A. Hermann, veel vähem aga säärane põhimõttelage sekeldaja nagu H. Treffner, suutnud seltsi jätkuvast allakäigust päästa. Lömitamiseni ulatuv truu alamlikkuse demonstreerimine sai ikka enam tavaks.” Treffneri lömitamist on tähele pannud teisedki: „Orjaajal tekkinud eesti talupojakavalus ja silmakirjalik alandlikkus olid temas äärmuseni arenenud.” Kui meenutada veel ajalehe Oma Maa virelemist, on arvatavasti selge, miks Treffnerile juhtpositsiooni ei usaldatud – kardeti liigset võimukummardamist, see aga oleks kõigi rahvuslike institutsioonide populaarsuse katastroofilist vähenemist tähendanud.

Hugo Treffner & tema kolimine teise ilma

Sama vastuoluline ja mõistatuslik, kui oli olnud Treffneri elu, oli ka tema matus. Matuste korraldamisel selgus, et H. Treffner oli kogu Tartus viibitud aja olnud Tartu Jaani kiriku saksa koguduse liige. Ka matusetalitust oli läbi viima määratud Jaani kiriku abipastor V. Wittrock, kes oli tuntud kui aktiivne käremeelne baltisaksa ideoloog. Nii juhtuski, et Eesti Hugo matustel võis eesti keelt kuulda alles pärast kirikliku osa lõppemist, õpilaste ja H. T. tuttavate suust. Kuigi Wittrock eesti keelt suurepäraselt valdas, pidas ta põhimõtteliselt kõik oma kõned saksa keeles, mis treffneriste muidugi üliväga pahandas. 

Loodetavasti heitis see põgus ülevaade H. Treffneri elu vähetuntud tahkudele veidi valgust. Mõnel võis see purustada illusioonid kindlameelsest selgesuunalisest kultuuritegelasest, kuid kõik see on tõde ja aitab ehk objektiivsemalt hinnata Eesti Hugot, tema elu ja tegevust. Sellisena on H. Treffneri kuju eesti kultuuriloos ehk veidi selgepiirilisem ja täielikum, aga see on ta ise, mitte tühipaljas müüt. C’est la vie!