Foto: Markus Kaur
Plaan kaasmiilangulistega mardipäeval õpetajatele marti jooksma minna tekkis meil juba eelmisel aastal. Nagu treffneristile kohane, jätsime kava harjutamise viimasele minutile ja seega marti jooksma me ei jõudnudki. Kuid uuel aastal ikka uue hooga: paar tundi enne ringi algust oli meil kava selge ja mardikostüümid seljas. Seiklus võis alata!
Meie mardipere koosnes mardiisast, -emast, -vanaisast, -vanaemast, -pojast, -tütrest, -lapsest ja võsareporterist, kes hoolitses etteastete jäädvustamise eest. Riided valis igaüks oma rolli järgi, sealjuures pöörasime tähelepanu ka sellele, et kehastaksime just vanaaja, mitte modernseid marte. Eraldi väljakutseks oli õpetajate ees tundmatuna püsida. Näo maskeerimiseks kasutasime erinevaid vahendeid: punast huulepulka, sütt, kulmupliiatsit, põsepuna ja maske. Las jääda igaühe enda mõistatada, kes täpsemalt mardipere liikmeteks olid. ;)
Miilangu martide esimene väljakutse oli enese autodesse mahutamine. Oli meid ju kokku kaheksa, lisaks veel jauram, ukulele, eufoonium, andide korv ja viljaterade kott. Lõpuks pressisime end edukalt kahte autosse ja sõit võis alata!
Kokku käisime laulmas üheksa õpetaja ukse taga, sisse saime viiest. Nägime kolme ja poolt õpetajat. Meie üllatuseks ei olnud enamik neist veel kodus. Nimelt olid paljud õpetajad kella kaheksa ajal veel koolis või teatris. Õpetaja Aimar Poom vabandas näiteks, et parandas veel kell 20.30 koolis UPT-sid. Proovigem siis öelda, et õpetajate koormus on normaalne, kui isegi seitsmeks koju ei jõuta!
Kortermajadesse sisenemine oli samuti loominguline ülesanne. Küll jooksime sisse koos Wolti kulleriga, helistasime õpetajatele, laulsime uksekellale või koputasime esimese korruse naabrite akendele. Muidugi pidime seejärel marditralli tegema ka sisselaskjatele.
Kui meid pererahva poolt vastu võeti, esitasime oma mardikava. Alustasime pillide saatel kaerajaani tantsimisega, seejärel küsisime mõistatusi, soovisime terade põrandale viskamisega viljaõnne ja esitasime lahkumislaulu. Toimetuse lemmikküsimuseks kujunes „Mõista-mõista, mis see on: rauast hambad, riidest mokad”. Paraja osa kavast hõlmas martide peredraama, milles mardiema kurtis pidevalt, et saab mardiisalt liiga vähe tähelepanu, kuna too vaatavat pigem oma ema poole, ja mardiisa manitsustest, et oma poega ebaõigluse eest kaitsta.
Marti joostes nägime ära mitme õpetaja kodu ning õpetaja Jürgensteini imearmsad kassid, kes peremehel mõistatusi aitasid lahendada. Loodame, et algatasime toreda traditsiooni ning järgmisel aastal juba osatakse meid oodata. Mardipäevani!
NB! Küsimusele, kust me õpetajate aadressid saime, ei soovi me konfidentsiaalsuse eesmärgil vastata.
Kommentaarid