Kroonu käskjalg kooli tõttas – reportaaž riigikaitselaagrist

Kroonu käskjalg kooli tõttas,

krabas kaasa paar klassi 

ja meid viidi Nursipallu

isamaa ja märgi eest.

Teisipäev, 9. mai. Kell on umbes 9.25. Asukoht: Tartu linn. Sõltuvalt maailmavaadetest ja -mõistmistest on täna kas Euroopa päev või võidupüha. Minu jaoks pole aga kumbki, sest mina lähen täna riigikaitselaagrisse. Mispärast? Kutsub mind sõda, relvad ja kamuflaaž? Eih, olen nende koledustega niigi tuttav. Kutsub mind mingi abstraktne kohusetunne isamaa ees? Ära aja naerma. Mina lähen, sest seal on klassikaaslased ja sõbrad. Ma tean Eesti Kaitseväest ehk kroonust, nagu mulle meeldib toda kutsuda, nii mõndagi. Ajateenistusest tulnud on mulle tihti maininud, et kõikidest sealsetest raskustest hoolimata on üks asi kindel: sealt saab häid lugusid ja tutvusi.

Buss väljub kell 9.30, aga mina olen alles Pirogovi platsi ees: klassivend unustas akupanga mu koolikappi panna, mispärast pidin ootama esimese tunni lõppu, et selle temalt kätte saada. Kooli ees märkas mind ka õpetaja Maidre ja teatas, et ma varsti kahetsevat, et esimesse tundi ei läinud. Ilmselt on tal õigus. See on aga tuleviku mure, praegu pean ma, soldatikott seljas, jooksma Vanemuise parklasse, kus mind ootab buss. Aega on veidi alla viie minuti ning hilinejatele armu ei anta. Niisiis lidun ma mööda Ülikooli uulitsat edasi. Seljas on mul must kuhvt, mille all triibuline meremehesärk. Peas must barett. Koti all on mul veel seljas isiklikud rakmed. „Näen välja nagu mingi Petropavlovski madrus,“ mõtlen ma.

Kell on 9.28 ja ma olen Vanemuise parklas. Seal on kolonelleitnant Asson ja keegi kadett. Võtan põuetaskust nn vanema nõusoleku laagris osalemiseks, mida mu vanemad pole loomulikult kordagi näinud, annan selle kadetile ja astun bussi. Istun kõrvuti paralleelklassivennaga, kellega olin lubanud laagrisse minna. Tuleb välja, et mul õnnestus: ma polegi viimane õpilane, kes bussi astub. Bussis on rahvast kõikidest lendudest. Sooliselt on koosseis suhteliselt võrdne. Olen enamikuga õpilastest tuttav. Kui rõõmustav, nendega annab sõtta minna küll.

Nüüd on kell 9.30 ja buss väljub, kadett ütleb midagi mikrofoni. Kolonelleitnant jääb maha teise kooli õpilasi bussile toimetama. Räägin sõidu ajal klassikaaslastega. Teekonna teises pooles on akendest näha Lõuna-Eesti kaunist kuppelmaastikku. Ilm on ilus ja päikseline, taevas on pilvitu. Mingil hetkel hakkavad akendest paistma aga vaid männimetsad ning järsku olemegi kohal. Meid aetakse bussist välja, haarame kotid ja asume nn infobanaani kadeti juttu kuulama. Seejärel lähme ükshaaval varustust võtma. Järjest laotakse mulle käte vahele sõdurivorm, lebomatt ja magamiskott. Teistele antakse veel seljakott, ent mul on see juba olemas. Viimane kadett jagamisliinil vaatab mulle järsku silma ja ütleb: ,,What’s up?” Kas ma tunnen teda? Ta vaid itsitab ja jätkab jagamist.

Nüüd pannakse poisid ja tüdrukud baraki tubadesse riietuma. Me, treffi poisid, vestleme valjult seda tehes. Mu seljas olnud kuhvti vahetab välja digivorm, mis sobib mulle üllatavalt hästi selga. Barakki hakkavad jõudma ka teiste koolide õpilased ning ruum jääb kitsaks. Liigume tagasi õue mändide alla. Nüüd on meil kõigil ühtne vorm, vaid jalanõud on erinevad. Enam pole me lihtsalt laagris osalevad Treffneri kooli õpilased. Ei, nüüd oleme me edevalt kõlava nimega Charlie kompanii 3. rühm. Vormid seljas, on paljudel lust näos ja heidetakse nalja, tundub, nagu see kõik oleks tükike raamatust ,,Nimed marmortahvlil”. Ilmsiks saab aga sõdurielu paratamatu osa, milleks on passimine. Jääme sinna linnaku mändide alla tundideks ootama, siis viiakse meid lõpuks sööma kuhugi veoautode taha. Söögiks on supp ja kaneelipirukas. Maitseb hästi. 

Tagasi mändide all. Tuleb kadett Liiva, ta on meie rühmaülem. Rühmast moodustatakse kolm jagu. Minust saab 2. jao ülem. Eriti palju tööd sellega ei kaasne, eelkõige tähendab see lihtsalt kütte- ja patrullgraafikute koostamist ning jaole info edastamist. Mu jaos on 11 inimest, kellest pea kõik on mulle varasemast tuttavad. Tore seltskond.

Rivis marsime linnakust metsa. Seal tehakse meile esimesed tunnid Kaitseväe varustusest ja priimuse kasutamisest. Siis tuleb telkide püsti panemine. Mu jaos on koos minuga kolm inimest, kellel on kogemusi riigikaitse alal, niisiis saame me ülesannetega kõige kiiremini hakkama. Lõpeb päeva viimane tund ja meile jagatakse kuivtoidupakid. Valmistan koos kahe klassikaaslasega konservrisotot. Rühmaülem Liiva teatab, et soovib kella üheksaks kütte- ja patrullgraafikuid. Korraldan need ära. Terve õhtu passib 3. rühm tühja. Aega veedetakse peamiselt vesteldes. 1. jao telgi juurde püstitame Hugo Treffneri monumendi, puuposti, millele põletame tähed HTG ning Hugo näo kujutise. Männimetsas on kohe meie kõrval kompanii 2. rühm – Poska õpilased, kelle seas on samuti tuttavaid. 2. rühma hulgas on veel ka Tartu Rakendusliku Kolledži õpilased. Üle tee, teistest veidi kaugemal on tammekad, härmakad ja võrukad.

Kell lööb 21.00, pean graafikud rühmaülemale andma, kuid teda pole näha. Saame teistelt kadettidelt teada, et ta on Tartusse läinud. Klassivend teeb talle tüngakõne. Panen umbes sel ajal telgi ahju küdema. Kell 22.00 on öörahu. Täna patrullib 1. jagu, varahommikul esimesed minu jaost. Käin 1. jao poistega tammekate juures patrullil kaasas. Kella ühe paiku lähen telki magama.

Mööda mägiteid ja orge

sammus edasi 3. rühm,

kütma jäädavalt jaotelke

nende raske rännak viis.

Algab 2. päev, kell 6.00 on äratus. Kadett Liiva on tagasi, ta on klassivenna kõne pärast nördinud. Karistust õnneks ei tule. Lähme rivis sööma, toitu jagavad meile Poska kooli õpilased. Toit on jällegi hea – soe puder, mis hommikukülmas mekib jumalikult. Määratakse uued jaoülemad, mis tähendab, et saan oma senistest kohustustest priiks. Nõnda on teine päev mulle paras siesta. Algavad taas tunnid. Esiteks räägitakse meile liikumisformatsioonidest: järjestikust, ahelikust ja malelauast. Teeme neid läbi teedel ja metsas. Ometi ei tule meil kontakti ja ei mainita vaatlussektoreid, mispärast on tund minu arust väga lünklik. Seejärel näokamo. See on juba toredam. Teeme paari klassikaaslasega koos, meil tuleb täitsa esinduslikult välja. Nõnda ei ole aga kõikidel: mõned on enda näod niivõrd paksult rohelisega katnud, et kamuflaaž on neid hoopiski nähtavamaks teinud. Siis on taas lõunasöök kuivtoidupakkidest.

Saabub päeva oodatuim osa, milleks on laskmine. Alguses räägitakse meile mõistagi ohutusest ja relva käsitsemisest. Siis veel laskeasendid ja sihtimine. Muuhulgas demonstreeritakse erinevaid kroonus kasutatavaid relvi. Meie laseme relvast AK-4. See valmistas mõningatele pettumust: on ju niinimetatud rahed veidi prestiižsemad. Mul on ükskõik, suurema kaliibriga vindist on lõbusam lasta. Järgmiseks viiakse meid lasketiiru, laskedistants on 50 meetrit. Laskmas käiakse kümnekesi, teised ootavad kaugemal. Ma lähen viimastega. Puhun instruktoritega juttu. Teeme oma paugud ära ja lahkume lasketiirust.

Tuleb õhtu viimane üritus – kompaniidevaheline orienteerumisvõistlus. Moodustame neljased võistkonnad. Paneme enda võistkonna nimeks Onamatopoeetika. Peame leidma kaardi abil kontrollpunktid. Mulle valmistab see kaart, mis meile jagati, viha, sest tolle erinevus päris maastikuga on märgatav. Teeme ära, rajal olime umbes 27 minutit.

Paljud on jooksmisest higised ja väsinud. Oleme tagasi laagris, kus enamik vahetavad higised riided kuivade vastu. Laseme kõlarist vanu häid rindelaule, nagu ,,Need on kauged hallid rajad” ja ,,Eesti olema peab vaba”. Istume koos ja räägime. Neid hetki naudin ma laagris enim. Kolonelleitnant käib meid vaatamas ja meiega vestlemas. Kell 22.00 rivistatakse kompanii üles. Teatatakse võistluse võitjad. Onamatopoeetika sai 3. koha. Auhinnaks on kastitäis jääteed ja komme. Siis aga taas öörahu peale ehk kütma ja patrullima. Patrullin paarilisega kella üheteistkümneni, siis läheb ta telki tagasi. Ma jään veel õue teiste patrullidega kohtuma. Saan uusi tutvusi. Südaööks olen telgis ahju valvamas. Pärast enda rotatsiooni jään magama.

Hommikul kell 6.20 oleme üleval ja rivis, nagu oli ette teatatud. Vaid kadett magas sisse. Sööme ja siis kompanii rivistusele. Jagatakse kiituseid. Kompaniiülem ütleb rivistusel mingi John F. Kennedy tsitaadi. Itsitan selle peale. Siis tagasi laagrisse ja viimane tund, meditsiin. Õpetatakse žguti, rõhksideme ja kolmnurkrätiku kasutamist. Peale tundi teeme grupipildi ja lähme laagrit kokku panema, siis muidugi on veel passimist.

Kell on kusagil 12, kui oleme taas linnakus. Jagatakse kringlit ja mahla. Vahetame sõdurivormid tsiviilriiete vastu – Charlie kompanii 3. rühm saab likvideeritud. Kolonelleitnant rivistab meid üles. Ta jagab meile ,,kuldsed hõbedast tehtud märgid”, millel mõõk ja pärg. Veidi veel passimist, siis bussidele ja Tartusse. Kursus on kirjas, olen bioloogias ja matas maha jäänud. „Tühja sest,“ mõtlen ma, „inimesed olid toredad. Nüüd tahan ma vaid kodus võimalikult kiiresti pessu saada.“

Muinasjuttudena jäävad meelde

lood neist patrull-öist

ja nii taas Tartu pinnal

lõppes meie sõjakäik.