“Tere,” beep, beep, beep, “kas tšekki soovite?” 

“Ei aitäh, head päeva!” 

Olge ausad, kui paljud teist reaalselt mõtlevad, mida selle vestluse ajal öelda? See on ju sisse harjunud, automaatne. Vahel isegi ei küsita, kas soovime tšekki ja ikka ütleme “ei aitäh, head päeva” (või olen see ainult mina). Kui ma tõesti mõtlen oma päevale, siis on ju nii palju asju, millele ma tegelikult ei mõtlegi ja ikka teen alati samamoodi. Ärkan, jälle see sama buss, see sama tund/vahetund, päevaplaan, kodutööd jne… Kui ma mõnele marslasele sellest räägiks, siis ma ei usu, et see talle eriti kutsuvalt kõlaks. Okei, meil on rutiin, mis siis? Paljud inimesed armastavadki rutiini, mina tahan sellest vaid vabaneda. Rutiinis jääb ahelaisse mu loovus, julgus — olen tuim. Iga päev autopiloodil tegutseda on ausalt öeldes üsna igav. Kuhu jääb põnevus: tahan elada “nagu filmis”. Äkki see polegi nii võimatu? Iga päev lõhun ma rutiini survestavad seinad ja kuigi need on kiired taastuma, siis võin tunnistada, et selle kõige vastu mässamine annab mulle elujõudu. Mõni päev kokkan ma midagi täiesti ennekuulmatut, teinekord katsetan üheks päevaks uut stiili. Mis iganes see tegevus ka poleks, toogu ta mu ellu värskust! Ausõna, soovitan soojalt aeg ajalt midagi uut proovida.