Me kõik oleme elus midagi väga piinlikku kogenud ja pärast vaimuvaludes õhtuti voodis vaevelnud. Piinlikke olukordi leiab kõikjalt, kuid piinlikemad võivad just Treffneris ette tulla. Näiteks oleme ikka kogemata keset tundi valesse klassi kõndinud ja siis hirmunult ukse pauguga kinni löönud. Vōi on hoopis sööklas tipptunni ajal taldrik näppude vahelt minema libisenud ja klirinal maha kukkunud. Piinlikkus on inimloomuses. Miilang uuriski lähemalt, millised piinlikud olukorrad Treffneri inimesi vaevavad.

Tuleb välja, et enamik piinlikke olukordi saab alguse HTG vahetundide populaarseimast paigast — vetsust. Eks see ole ka aeg, mil oleme kõige haavatavamad. Õpilasi on tabanud ootamatu paberipuudus ja tahtmatud lukustamata uste avamised.

Jätsin vetsu ukse lukustamata ja mitte mingi suvaline inimene, vaid mu klassiõde kõndis sisse.

Ajasin puhkeruumi vetsu umbe.

Kuid on ka olukordi, mil piinlikkus tabab treffnerlasi just õpetajate seltsis. Olgu see siis kogemata tagarääkimine nii, et õpetaja pealt kuuleb, või hoopis vale vastuse ütlemine, kuigi õige vastus oli teada. Ka õppimata jätmine ja pärast halva hinde üle nutmine tekitab kohutavat piinlikkust. 

Ikka juhtub, et vingud riietusruumis keka üle, ja siis tuleb meelde, et õpetaja istub lahtise uksega kohe kõrval…

Möirgasin koridoris selle kohta, kuidas matemaatika kohe üldse ei meeldi. Vaatan selja taha ja Külter hingab kuklasse.

Mul läks Paabo tunnis käevõru katki ja pärlid kukkusid minut aega järjest maha. Õpetaja Paabo küsis mult, millega ja miks ma teda pommitan. Mu nägu muutus peediks.

Ma olen suht kindel, et Pajur arvab siiani, et olen nats (ma olen vilistlane). 10. klassi esimestes ajalootundides jäi talle selline mulje, sest rääkisime 20. sajandi positiivsetest ja negatiivsetest külgedest. Keegi tõi positiivse all välja naiste valimisõiguse ja mina üritasin question’ida, et kas see oli nii vara hea, et ilma ühiskonda kaasamata naistele see õigus anda — nad ju on sedasi lihtsalt oma kaasa käepikendus. Igatahes samas tunnis mainiti ka teaduse arengut; mina tahtsin vastu vaielda, et autoritaarsed süsteemid pärssisid teaduse arengut (pidi uurima seda, mida riik käskis, ja saavutama tulemusi, mida riik tahtis), aga suust tuli esimese asjana välja “aaria rassi uurimine”. Pajur mõtles mu öeldu peale neli päeva ja ütles siis, et see pole väga demokraatialembene.

Kaarna oli mind just kiitnud; hakkasime kodutööd kontrollima (mis oli mul muidugi tegemata) ja kuna ma hetkel Kaarnale meeldisin, küsis ta muidugi kohe mind, ja see pettumus, mis ta näole ilmus, kripeldab mind siiamaani. Ma pole elu sees ennast niiiiii halvasti tundnud.

Piinlikke olukordi tuleb ette ka koridoris ringi jalutades. Olgu see siis aatriumis, kui õpilased ei suuda pinksipalli üles mängijatele visata, või rahvasummas, kui kellelegi kogemata otsa komistada. Ka müstilised happening‘ud puhkeruumis ja kunsti­ruumis on tekitanud õpilastes piinlikkust. 

Piinlik olukord ei olenenud küll minust, aga kui ma käisin kümnendas klassis, siis Miilangus olnud Martin Ottas tegi intervjuusid. Ta tuli minu juurde ja esitas küsimuse, mida ma ei kuulnud. Ma lasin tal kaks korda uuesti küsida, aga vahetunnis oli lärm nii suur, et ei saanudki lõpuks küsimusest aru. Ma suunasin Martini enda klassivenna juurde, kellelt küsiti sama küsimus. Klassivend ei mõelnud ka ja vastas nii: „Mis mõttes, kus ma olin! Ma olin enda isa kottides veel.” Klassivend ei pannud tähele, et Ottasel diktofon töötab. Küsimus, mis Ottas küsis, oli selline: „Mida sa tegid 11.09.2001 terrorirünnaku ajal?” Sellest on jäänud meile üks naljakas mälestus.

Piinlikkus tuleb ja piinlikkus läheb. Kõige piinlikumad juhtumised võivad meid rünnata just nende kolme aasta jooksul siin, kuid ega me ka igavesti ei suuda neid mäletada. Nii et olge mureta, isegi, kui midagi väga kohutavat juhtub, ei jää piinlikkus igavesti meiega!