Ma jalutan oktoobrikuisel õhtupoolikul. See on yks mu lemmiktegevusi. Seda fakti ei kõiguta sugugi tõsiasi, et hallist ja melanhoolsest taevast muudkui kallab vihma. Tuul lisab langevatele piiskadele omajagu vimma, ykski räästaalune ei jää sel maal kuivaks. Piiskade intensiivsus on vahelduv: aeg-ajalt langevad nad rahulikult, tehes maale või hoonetele langedes heli, mida annab võrrelda tolle sahinaga, mida kuuled lühilaineraadiot keerates. See on mõnus heli. Oleks ma soojas toas kusagil diivanil lamamas, võiks selle taustal uinudagi. Siis muutub vihm niivõrd intensiivseks, et seda annab võrrelda juba rahega. Plekkkatused hakkavad sellisel juhul õige põrgulikult paukuma, inimesed tänavatel meeleheitlikult varjuma, justkui oleks taevas olev pommitajate parv linna rusudeks tegemas.

Mul pole vihmavarju. Mu seljas olev must Humanast muretsetud mantel on oma vettimuse tõttu märksa raskemaks muutunud. Mantli mõlemad taskud on seest katki, mistõttu on mu rahakott ja võtmed kusagil all mantlivoodri vahel. Peas on mul must vanamoodne kaptenimüts, mida kaunistavad randile tikitud tammelehtede kujutised. Nagu Leninil muistegi. Vaatan paremale: ennäe, siin elas ta vend, mil ta Tartu Ülikoolis arstiteadust  tudeeris. Igatahes, mu müts on sajust nagu märg käsn ja ta kandmisel pole enam sugugi mõtet. Ma viskan ta minema, sinnasamma Veski 61 hoovi. Ja kunagise asuniku suguvõsale mõeldes itsitan: kuivõrd puudutav, ehk saan minagi kord mausoleumis tuhaks ja magusaks meeks laguneda?

Vasem kets on lootusetult märg, niisamuti selle sees olev sokk. Plärtsti. Kurat, läks teine kets ka. Lombis olev vesi imendub kiiresti läbi voodri ja terve jalg on varsti niiskes jaheduses. Mu riided on nüüd varvastest pealaeni märjad. Sulgen silmad ja tõmban kopsud õhku täis. Ka õhk lehkab nagu põhjavesi. Hingan välja. Avan silmad. Vaatan alla.

Mis nyyd? Jalge all, mis jätkuvalt lombis ligunevad, paistab miskit olevat. Astun asja pealt maha. Tuleb välja, et see on ajaleht, õigemini ta riismed. Lombi põhja uppununa on tekst ta veergudel loetamatu. Rohkem meenutab ta ühtset halli ristkülikut kui midagi, mis trykikojast tulnud. Ta on seal lombis nagu kasutatud peldikupaber, mis on kanalisatsioonist läbi tulnud ja mingil maagilisel moel siia, Veski tänav 61 ette jõudnud.

Ometi on arusaadav ajalehe päises olev pealkiri. Loen seda: Konservatiivne Vaba Sõna. Nii nunnu. Lehest hakkab eralduma musta poolvedelat vedelikku, millest kerkib ränk põlenud petrooleumi hais. See on kõik mu jaoks nii äärmiselt armas, et ma hakkan hyppama hipsti-hopsti taevani, itsitades nagu väike tydruk, kellele just kassipoeg kingitud. Aga ma väsin. Mu jalad kukuvad viimast korda maale, kuid naeratus ei kao. Läbi vihmapiiskadest kaetud prilliklaaside pole enam hämaruses palju näha. Ja kylm on. Edasi minnes on pood, mis aitab olukorda parandada.

Ma kõnnin nagu alguseski mööda Veski tänavat Kuperjanovi tänava poole, nyyd kyll mytsita ja totaka naeratusega suul. Terve kõnnitee on jätkuvalt lompe täis. Käivad helid: lirts-lärts.

Siis krabab mind käest mingi tundmatu keha. Mind pööratakse ymber ja suudeldakse huultele. Ma ei saa sel hetkel aru, kellega on tegemist. Ta tõmbab oma huuled minu omadest eemale. Leian enda eest mingi viletsa vanamehe, kel seljas töölisklassi pruun pintsak ja viltus soni. Ta nägu katavad kortsud ja rõugearmid. Nägu on torssis ja kurvameelne, Charles III-ga sarnane fenotyyp, millele lisanduvad Johannes Semperi vuntsid huulte kohal. Näen ta näost kurvameelsust, läbikukkumist, nõrkust ja syyd, mil ta vaatab mind oma kakskymmend sekundit. Mina aga jätkuvalt naeratan.

Ja siis ta järsku raevutseb, räuskab, tõstab käed ja kuulutab sumeri keeles midagi taeva poole. Avanevad aknad, inimesed ilmuvad nendele ja rõdudele, heisatakse lipud, seiskub vihm, ilmub päike. Ja hakatakse madinal aplodeerima. Yksikutel inimestel kerkivad pisarad silmadele, justkui samastuks nad vanamehe jutuga. Nyyd ma enam ei naera. Aplaus kestab, mulle karjutakse arusaamatuid loosungeid. Muljetavaldav silmapilk.

Nyyd vaatab vanamees mind taas silmadesse täie kalkusega, ta näeb välja nagu poseeriks passifotoks. Ja siis ta kysib minult: ,,Che vuoi?” (it “Mida sa tahad?”).