Iga-aastane kanajaht

Ja nii said meistki järjekordsed igati auväärsed ja ametlikult tunnustatud treffneristid…

Varahommikul Munga tänava poole kõndides võis tee peal kohata igasugu karvaseid ja sulelisi tegelasi: oranžis miniseelikus noormehi ja roosades trikoodes tüdrukuid. Mida lähemale jõuda, seda rohkem hakkasid pusletükid kokku langema, ja võttes arvesse varajast hommikutundi, mõjus seesugune vaatepilt kui väljalõige mõnest unenäomaailma sopist. Ühesõnaga, paras tsirkus.

Koolimajja jõudes said kõigepealt rebaste nägudest lõuendid, millel jumalad oma joonistusoskused proovile said panna. Seejärel tervitati värskeid repsusid muidugi treffneristiliku etiketi kohaselt tervituspitsiga. Tegu oli tõelise (maitse)elamusega, mis endast veel tunde hiljemgi kõhuõõnes elumärke andis. Isud täis, suundusime kogu rebaskonnaga võimlasse, kus pikaks päevaks lihased kuumaks kütsime ja panime suure algustähe 2023. aasta Rebaste Päevale.

Hommikuvõimlemisest üleni higised, jõuti pommirünnakute saatel, kuid siiski väga heas tujus, tundi. Koolikella viimased noodid veel kajamas, astusid klassi kaks võõrast õpilast. Nende riietus ei olnud ühegi klassi värvides ega ka üleni must, seega ei saanud tegu olla jumalate ega rebastega. Võõrad palusid viisakalt sõna, tutvustasid kiirustades lippude mõõtmise võistlust, mille raames nad lippe kogusid,  ja andsid klassivanemale paberi lisainformatsiooniga. Hommiku virvarris paistis see võistlus igati loogiline ja täiesti mõistetav ettevõtmine, seega andsime oma lipu liigse kõhkluseta neile. Kohe, kui lipuvarras “mõõtjate” kätesse jõudis, pistsid skeemitajad jooksu ja klassis läks lahti lastehoidu meenutav kisa ja kära. Õpetaja seisis mureliku ja pisut hirmunud näoga klassi ees ja vaatas, kuidas kiirema reaktsiooniga rebased varastele järele jooksid. Koomiline olukord lahenes ja lipp saadi edukalt tagasi. 

Tundides õpiti vahelduva eduga. Rõõmu ja elevust täis kümnendike mõtted kulusid vahetundides  muudele vingerpussidele: lauldi laule, eteldi luuletusi, prooviti kooli keldris vältida vahukoorestamist, läbiti takistusrada ning loomulikult tehti inimpüramiide ja laskuti pommirünnakute ajal otse põrandale ninuli. Klasside vahel liiguti loovalt – roomati nagu ussid, kõnniti käpukil kui koerad või hoopis krabisammul. Meeltesegaduses kümnendike tähelepanu ei köitnud isegi Jürgensteini kuldne kell ning klassiruumidest võis kuulda visasid rebaseid räppe harjutamas.

Stsenaarium: Oled 10.d klassi õpilane rebaste päeval etiketitunnis. Uve räägib parasjagu Uvest, õpilased on teibi vahendusel saanud eriti lähedaseks, paarisarvus jäsemete asemel leidub nii mõnelgi vaid kolm. Aknast piilub sisse hele päikesekiir ja nurgas mõlgutab omi mõtteid me kohukesekollane lipp… kedagi ta ei sega, rahus, vaikuses, üksi ja kaitseta…

Etiketiidülli katkestab suur pauk, kui uks lendab mõnusa pauguga lahti ja läbi auditooriumi jookseb mustis riideis tundmatu kuju, võttes suuna lipu poole. Sellele järgneb paras mäsu, klass hüppab püsti ning joostakse lipu poole.

Rahva kergenduseks jääb võõras lipust napilt ilma. Tundmatu jääb nüüd aga Uve küüsi, kes vaatab viimasele pettunult otsa (ouch), suunab ta audikast välja ning keerab ukse lukku. Püsigem valvsad, kunagi ei tea, mis eluuksest võib sisse sadada.

Koolipäev läbi, rebaste päev alaku

Õppetöö (laadne toode) läbi saanud, kogunesid kõik jälle võimlas. Aeg oli proovile panna rebaste usaldus, kokkuhoidvus ja reielihaste tugevus – paarisjooga! Jalad siin, käed seal, üksteisele füüsiliselt toeks, saime lähedasemaks.

Peale joogat said kümnendikud teada, miks ikkagi paluti kodust kaasa võtta väike lusikas. Nimelt ootasid meid aulas koogitegemise putkad. Iga klass pidi rakendama oma loovust ja kokkamisoskust, et valmistada isikupärane ja maitsev magustoit. Samuti olid need tõelised immuunsüsteemi tugevdajad, sest ega ükski pagar ju võimlast tulles oma käsi ei pesnud.

Et vahepeal kõhud tühjaks ei läheks, pakuti ka vahepalu. Kõigile midagi – söödi konservist  sprotte, jagati klassikaaslastega sibulat või mekiti küüslauku. Ühised seiklused tõid klassikaaslased kokku.

Väljas oli juba hämar, kui päeva läbielamistest kurnatud, kuid endiselt valjuhäälselt hõiskavad rebased Hugo Treffneri ausamba juurde saabusid. Tegu oli tõelise kujukultusega. Kuju ümber võis näha koomiliselt sünget meeleolu loovaid küünlaid. Sealsetel Jumalatel, kuigi võiks pigem öelda nõidadel, olid mustad huuled ja samas toonis torukübarad. Käest kinni hoidvad rebased andsid kuju ümber kõndides lubadusi, mis kõiki treffneriste kooliteel saadavad. Vande lugemise muutis veel pingelisemaks justkui (teatud vaimu) südamerütmis kõmisevate rütmipillide saade. Kuju seljatagant läbi minnes ning mudase laigu näkku saades said järjekordsetest rebastest täieõiguslikud treffneristid. 

Nostalgiast 

Nostalgiast on nüüdseks päriselt nostalgia saanud. Meie igapäevasest teisest kodust, Treffneri koolimajast oli saanud glamuurne, rahvast kubisev diskoteek. Kohal olid kõik: vilistlased, õpetajad, endised ja muidugi praegused rebased. Issanda kirju loomaaed oli end klassidesse sisse seadnud ja aatrium juba ootas meid.

Õhus oli tunda õrna väsimusevinet, kuid õhtu oli alles algamas. Räppe kuulates heli kindla peale oli, aga heli ≠ arusaadavus. Sõnade mittekuulmine ei olnud otseselt häiriv, luges rütm ja luges (Hugo) vaim. Sõu oli kirev, teemad varieerusid vanast heast nõuka-ajast kuni õp Uve Saare diktsiooniklassikani, kõigile midagi. 

Seda nimetaksin ma õhtu soojenduseks, järgmisena panime proovile sünkroonkehalised oskused…Ei tahaks nüüd uhkeldada, aga pärast vanemate õpilastega rääkides öeldi, et nii tugevat konkurentsi pole juba aastaid olnud. Tõesti meisterlikud kompositsioonid ja eriilmelised humoorikad etteasted. Siinkohal tunnustaks 23. aasta ülivingeid klassijuhatajad: Ramone, Barbie, Roheline, Kohukesekiisu ja Kavalrebane. Usun, et räägin kõikide rebaste eest: aitäh, et olete nii ägedad!

Kui viieklassikesi aatriumis seista ja silmad kinni hõisata, siis võivad A,B,C, D või E 23 kõlada täpselt nii, nagu kõrvad kuulda tahavad.  Isiklikuks lemmikuks pean siiski Jee ’23-e. Õhtu lõpuks olid tantsud tantsitud, jooksud joostud ja igaüks endast viimsegi andnud. Aga milline klass karjus kõvemini? Kelle täht maksab? Kellest saab 20‘23. aasta Ristimise troonipärija? (Tol hetkel olid need küsimused pisut intrigeerivamad… =))

Tänaseks päevaks teame, et 2023. aasta rebaste ristimise võitis 10.b klass – Elagu B23!

Suur-suur-suur kummardus 11.e klassi ees, kes selle päeva niivõrd sisukaks ja meeldejäävaks muutsid. Siinkohal jääme ootama juba uut aastat, et 10.b veelgi vägevama päeva püsti paneks. 

Ja nii said  meistki järjekordsed igati auväärsed ja ametlikult tunnustatud treffneristid…

Jee ’23