Tähelepanelikumad Mauruse kooli õpilased on küllap kuulnud õpetaja Uve Saart pajatamas maa-alusest koolimaja Jaani kirikuga ühendavast salakäigust. Vaid vähesed aga teavad printsessist, suusabaasist ning kuuest koolipoisist, kes tõele äärepealt jälile jõudsid. 

On 24. juuni, jaanipäev. Mulle helistab võõras number. Tavaliselt ma taolisi kõnesid vastu ei julge võtta, kuid seekord ütleb sisetunne vastupidist. Mulle helistab meie kooli vilistlane Juhani Püttsepp seoses minu rebasena Miilangusse antud intervjuuga, täpsemalt küsimusele „Mis te teeksite, kui kohtuksite Hugo Treffneri vaimuga?” antud vastusega. Olin toona vastanud, et küsiksin, kus asub Treffnerit ja Jaani kirikut ühendav salakäik. Ta oli mu intervjuud lugenud ja seda vastust märganud. Järgnevalt rääkis ta oma isiklikult läbielatud kogemustest, millest nüüd ka teile jutustan. 

On aasta 1982. Kuue reaalklassi poisi tähelepanu on äratanud tänaval maasse vajunud kiviplaadid ja kuulujutt kirikuga ühendatud salakäigust koos seal asuvate kalliskividega. Raudkang välja otsitud, otsustavad nad veel öö hakul julgustüki korda saata. Salakäiguni jõudmiseks tuleb aga ületada mitu takistust. Esimene, suusabaasi uks avatakse salaja hangitud võtmega, edasi lähevad aga käiku kodunt kaasa võetud vahendid. Seal ta pärast mõningat lõhkumist lõpuks ongi, nagu lubatud – käigu ava markeeriv võlvkaar. Võidurõõm on suur, kuna seni tulutud otsingud on viimaks vilja kandnud. Ent poiste õnn jääb üürikeseks, kui sisse tormab valvet pidav klassivend teatega suusatajate saabumisest. Neile teadaolevalt peaks trenn aset leidma alles järgmisel päeval, sellegipoolest korjatakse oma kodinad kähku kokku ning poetakse peitu. Ühe klassivenna närv ütleb aga üles ja ta otsustab pageda, joostes otse kooli tippsuusatajale kõhtu. Poisid on teolt tabatud. 

Algul olid suusatajad arvanud, et neile on lihtsalt suusabaasi uks lahti jäetud, kuid valel on lühikesed jalad: juba järgneval päeval mõistetakse poiste üle kohut. Neid koheldakse kui kurjategijaid, sest kaduma on läinud kolm suuska ja paar keppe. Lõpuks mõistetakse siiski, et süütud nagamannid olid vaid salakäigu otsingul. Nende karistuseks on suusabaasi koristamine. Teadmatus ei anna aga poistele rahu. Nad kirjutavad pudelisse kirja, lootes, et nii ei jää vähemalt tulevikus mõistatus lahenduseta. 

Aastaid hiljem külastavad klassivennad keldrit uuesti, seekord koos direktor Helmer Jõgiga. Nüüd avaneb seal hoopis teine pilt kui 19 aastat tagasi. Võlvkaare taga polegi uks, vaid hoopis teine samasugune ruum. Ka mahajäetud pudel kirjaga on kui õhku haihtunud. Tunne on trööstitu. Kuidas siis seletada sissevajunud tänavaplaate? 

Jaani kiriku arhitekt pole väidetavast salakäigust midagi kuulnud, kuid teab rääkida, et selle koha peal koolimajas asus minevikus kuivkäimla, mille jäänused on maa sees jätkuvalt alles. Mustusekambrit võis vabalt olla kasutanud kunagi majas elanud Kuramaa printsess Hedvig. Koolivennad on löödud. Kõik need aastad otsinguid, kõik need kulutatud närvid, kuid lubatud kalliskivide ja nunnade luude asemel haigutab maa sees hoopis suur auk. Seega jääb salakäigu müsteerium jätkuvalt lahenduseta. Aga lootus sureb viimasena. Igas kuulujutus on ju terake tõtt. Eks see jää järgnevate põlvede avastada. 

Lugu põhineb lisaks Juhani Püttsepa jutule ka tema artiklil “Salakäik viis Kuramaa printsessi käimlasse”. https://tartu.postimees.ee/1850977/salakaik-viis-kuramaa-printsessi-kaimlasse (20.09.2023).