Äsja kinodesse jõudnud Eduard Vilde teosest tehtud film „Vigased pruudid” oli üks parimaid vaimusünnitisi, millega ma sain oma sombust neljapäeva sisustada.
Äsja kinodesse jõudnud Eduard Vilde teosest tehtud film „Vigased pruudid” oli üks parimaid vaimusünnitisi, millega ma sain oma sombust neljapäeva sisustada. Läänemaal, Lipuveres tahab mulgi juurtega taluperemees Mart panna oma kalleid tütreid, Miinat ja Leenat mulgi meestele mehele. Olukord ei kõlagi nii hullult, kui ei teaks, et need mehed on neidude onupojad Enn ja Jaak ning et neidudel on mõtted juba kohalike noormeeste, sulase Juhani ja möldripoja Joosepi peal.
Mulgist onupojad lubavad Läänemaale kosja tulla oodatust varem ja noored neiud panevad oma silmarõõmudega pead kokku. Alustuseks ei anna nad uut informatsiooni kosjaliste tulekust peremehele edasi. Iga hinna eest tuleb isa hoida kodust eemal, et ta neide kohe kosjalistele naisteks ära ei annaks, lisaks tuli neide esitada võimalikult ebaatraktiivsetena, et mulgid neist ise lahti ütleksid. Plaan nõudis palju improvisatsiooni. Kosjaliste ära ajamine kiskus noortel aina pöörasemaks ja kaootilisemaks. Ühel hetkel olid Läänemaa poisid naiste riietes ja flirtisid onupoegadega.
Rohkem konteksti pole vast vaja – kaos oli nii tobe ja pöörane, et raske oli normaalselt hingata. See film on üks suur naerutaja ja meelelahutaja. Naersin pisarateni ja tean, et ma polnud ainus – kogu kinosaal turtsus ja lagistas naerda. Huumor oli nii mõnusalt Eesti filmiklassika tundega, nagu vaataks Kevade triloogiat või „Don Juan Tallinnas”. Näitlejad suutsid Eesti sajandivahetuse aegsete kohmetute maainimeste rolle nii sobivalt toorelt ja tobedalt mängida, et ei suutnud naeru tagasi hoida. Sellist sorti Eesti filme läheks kinno vaatama veel ja veel kui neid ainult rohkem tuleks. Film on hea nii üksinda parema tuju otsinguteks kui ka seltskonnaga nalja jagamiseks ja üksteise toetamiseks, kui nali oli liiga “kõva” sinu hingele ja kehale.
Fotod: Joosep Kivimäe
Muidugi oli ära tunda režissööri (ja operaatori) Ergo Kulla ja produtsentide Tanel Tatteri ja Veiko Eskeni käekirja, kolmiku käe läbi on valminud ka eesti naljafilmid „Talve” ja „Suvitajad”. Kaameratöö oli väga hea ja kvaliteetne – kaadrid olid mõnusate ning kohati ka naljakate nurkade alt. Stseenivahetused ja muusika või muusikalised heliefektid põimusid samuti perfektselt. Oli kasutatud kauneid laule, mis hoidsid seda filmi natukenegi maa peal, ja ka klassikalist komöödia taustamuusikat, mis seda jälle „õhku tiris“. Kõik sobis imehästi kokku, romantikaga ei oldud üle paisutatud, stseenid olid väga armsad, mis oma kohmetusega tegid ilusa silla komöödiale.
Vähesed detailid, mis kripeldama jäid, olid kostüümide/riietuste detailides. Sügavalt kahtlen, et eelmise sajandivahetuse ajal pastla tallad elastsest plastikust olid ja et tüdrukud oma väikseid patse pisikeste patsikummidega kinni panid. Muid detaile ma põhjalikumalt kommenteerida ei oska, kuigi meeste pastelde sidumistehnikad olid ka… omamoodi huvitavad.
Huvitav fakt: Teose põhjal on ka varem tehtud televersioon 1989. aastal.
Kommentaarid