Silla ehitamiseks on vaja tunda matemaatikat (inseneeria), geograafiat (üleujutused) ja keemiat (korrosioon), lisaks tuleb kõigi osapooltega kompromissini jõuda (juriidilised kõnelused). Nagu silla ehitamine, on ka elamine tiimitöö. Poleks üht ilma teiseta. Selge on see, et kõik ei jõua kõike. Seetõttu on ühiskonnas välja kujunenud rollid. Matemaatika või ükskõik milline teine õppeaine on samamoodi lihtsalt üks neist rollidest. Kõik me anname midagi maailmale juurde. Tihti aga peetakse oma ülimaks ja kõike muud põlatakse. 

Et vastata küsimusele, mis sellise favoritismi põhjuseks on, tuleb kiigata sotsiaalsesse evolutsiooni. Endaga sarnaste inimestega koos olemine on aidanud meil minevikus ellu jääda. Praegugi tunneme end sarnaste inimeste seltskonnas hästi, kuid muutunud maailmas toime tulemiseks on vaja suhelda kõigiga. 

Mis oleks, kui lõpetaks mõne õppesuuna ületähtsustamise? Mine ja räägi mõne looduslapsega – luban, et ta ei räägi ainult taimedest ja putukatest. Vestle mõne reaaliga – tal on maailma kohta väga huvitavad mõtted. Puhu juttu mõne humanitaariga – ta on valmis tulihingeliselt igasuguste õiguste eest seisma. Iga uus inimene avab ukse uude maailma. See ongi põnev! 

Ka indiviidi piires pole suuna piirid nii selgelt määratud. Tean humanitaare, kes programmeerivad, reaale, kes tegelevad kunstiga, ja looduslapsi, kes vaatlevad vabal ajal taevakehi. Ühiskond näeb suuna liikmeid stereotüüpselt: on kujunenud kindel arusaam, milline inimene millisesse gruppi sobituma peaks. Meie ise aga määrame, kes me tegelikult oleme ja kuidas teisi näeme.

Vihkame vähem ja mõistame rohkem! :)