Arvan, et ei valeta, kui ütlen, et esimesed paar kuud pärast rebaste intervjuu ilmumist  Miilangus kohtasin vähemalt kaks korda päevas inimesi, kes pöördusid minu poole stiilis „Aa, sa see Kohtla-Järve vend rebaste intervjuust”. Seda kommentaari kuulsin koolis, väitlusturniiridel, üritustel ja ka lihtsalt linna peal. Ühest küljest tekitas selline suhtumine loomulikult toreda, justkui populaarsuse tunde, kuid teisest küljest pani mind alati suure surve alla inimestega rääkides, sest ma ei tahtnud erineda nende ettekujutusest minust kui väga naljakast tegelasest.

Ühest küljest olengi ma naljavend, kuid olen elu jooksul alati nalja kõrval ka väga asjalike ettevõtmistega tegelenud. Mõistsin, et kui üks mu iseloomujoontest on nüüd kõigile selge, siis teisega tuleb veel tegeleda. Tagantjärele on raske öelda, mis mängis minu õpilaskogu presidendiks saamise juures suuremat rolli. Kindlasti on kaasa aidanud osalemine Miilangus, näiteringis, väitlusklubis ja aus ning südamlik kõne õpetajate meeleavaldusel, mis jäi nii mõnelegi meelde ja avas mind hoopis uue nurga alt.

See kõik andis oma panuse sellesse, et kui Anna Malena teatas, et ta HTG õpilaskogu presidendi kohalt lahkub, olin täiesti kindel, et oman visiooni õpilaskogu töö parandamiseks ning olen sisemiselt valmis selle rolli enda peale võtma. Lõpuks osutusingi ma hääletamisel tulemusega 8 : 7 ehk napi ülekaaluga valituks. Kindlasti oli see mingis mõttes saavutus, kuid mis kõige olulisem, ma ei ole kunagi proovinud kellelegi meeldida või käituda kuidagi „õigesti”. Ma olin see, kes ma tegelikult olen, ja ma arvan, et just see oligi oluline. 

Küll aga ei saanud ma oma rõõmu kuigi kaua nautida, sest juba mõned nädalad hiljem sain teada, et mul on võimalus minna vahetusaastaks USA-sse. Sellest lähtudes pidin väga selge ja konkreetse otsuse langetama. Kuigi mul ei olnud kunagi olnud mingisugust American dream’i laadset ideed ja alati mõtlesin pigem Lääne-Euroopas õppimisele, leidsin pärast pikka kaalumist, et kui saatus pakub taolisi võimalusi, siis tuleb need ka vastu võtta. Sama põhimõtte järgi võtsin eelmisel kevadel Treffneri kutsegi vastu.

Seega osutun tõenäoliselt kõige lühemat aega ametis olnud õpilaskogu presidendiks Treffneri ajaloos, mis aga ei tähenda, et ma nüüd kuidagi vähem aktiivsem oleksin. Tegutsen selle aasta lõpuni: pean aktustel kõned, korraldan koosolekuid ning juba aasta pärast näeme taas. Küll te minust veel kuulete!