Sellel aastal lõpetab Hugo Treffneri Gümnaasiumi silmapaistvalt tegus Arabella Antons, kes on praegusel hetkel veel loodusklassi abiturient. Arabellal leidub kooli kõrvalt aega nii hobidega tegelemiseks kui ka erinevatel konkurssidel osalemiseks. Kõike seda tehes on ta olnud ülimalt edukas ja saavutanud suurepäraseid tulemusi. Mis tagab ühele 18-aastasele lõpuklassi õpilasele sellise edu ja kuidas ta seda kõike jõuab? Arabella Antons jagab meile ausaid mõtteid enda senisest eduloost.
Arabella, räägi lühidalt endast. Kes Sa oled?
Ma olen Arabella, perekonnanimega Antons. Olen kaheksateist ja õpin Treffneris, loodusklassis. Ütleksin, et olen väga humanitaarsete huvidega inimene. Koolivälisel ajal meeldib mulle lugeda, teatris käia, teatri ja näitlemisega tegeleda. Koolis proovin enda loogilist poolt ja reaalsuunaga seotud oskusi arendada, et mul oleks võimalikult lai silmaring.
Kust Sul tuli soov Treffneri loodussuunda õppima tulla?
Mulle tundub, et ma olen alati tahtnud Treffnerisse tulla. Käisin põhikoolis Reinikus ja paljud reiniklased on Treffneris käinud, mul oli paar sõpra Treffneris ees. Ma ei näinud Tartus väga ühtegi teist varianti, kuhu mujale ma tahaksin minna. Samuti mulle kuidagi meeldis see, et Treffneris austatakse traditsioone, mulle endale meeldivad ka väga traditsioonid. Ma arvan, et loodussuund sellepärast, et isegi, kui ma koolivälisel ajal tegelen oma humanitaarsete huvidega, siis ma tahaksin, et mul oleks rohkemat maailmale pakkuda. Või kui ma lõpetan gümnaasiumi, siis mul on päriselt võimalus minna ja õppida arstiks, kui ma peaksin seda tahtma. Tahtsin, et kõik võimalused oleksid avatud. Otsustasin Treffneri kasuks, sest ma arvan, et on väga kasulik õppida tarkade inimeste keskel. Kui sa näed, et inimesed su ümber päriselt tahavad õppida, siis sa kuidagi ise ka pingutad rohkem. Eriti loodussuunas näen ma seda, et kõik on nii laiade huvidega ja mingites asjades minust nii palju paremad, et ma pean pingutama, et jõuda nende tasemele. See on mind kuidagi väga kütkestanud.
Millega Sulle meeldib koolivälisel ajal tegeleda?
Eelmisel aastal käisin veel Jakobi Mäe Teatristuudios, aga kuna meie kaheaastane õpe lõppes ära, siis sellel aastal on näitlemisega tegelemine natuke raskendatud. Muidu ütleksin, et see on minu number üks hobi. Õnneks on mul tuttavaid, kes tahavad ka teatriga tegeleda, ja siis me vahepeal saame kokku ning teeme teatriga seotud harjutusi. Olen ka päris kaua tegelenud etlusega, alates 6. klassist tõsisemalt. Loodusega seotud huvidest tooksin väja selle, et mina ja minu vend tegeleme igakuiselt linnumääramisega. Me osaleme linnumääramise võistlusel. Käin ka pilateses, Anima kooris ja loen nii palju, kui aega jagub. Alates 2. klassist olen ma pidanud elamusteraamatut, kuhu ma kirjutan enda teatris ja kinos käimistest ja sellest, kui ma olen käinud kuskil reisil või mingit raamatut lugenud. Ma panen sinna kirja oma mõtted ja see on aidanud mul enda kirjutamisoskusi parandada, et ma oskaksin ennast väljendada ka kirjalikult. Mul nagu polegi otseselt hobisid, aga mu aeg täitub kogu aeg erinevate tegevuste ja projektidega. Haaran igast võimalusest kinni.
Kuidas Sa leiad aega ja energiat, et kooli kõrvalt osaleda erinevatel konkurssidel?
Ma arvan, et see kõik sõltub tahtest. Minu puhul mängib rolli, et ma olen sügavalt kirglik kõige osas, millega ma tegelen. Ilmselt on oluline ka lihtsalt see, et tuleb osata oma aega planeerida. Treffnerisse tulles sain aru, et isegi kui mingil hetkel tundub, et kõiki asju on liiga palju ja et nendega ei ole võimalik hakkama saada, siis tegelikult on kõik saavutatav. Ma pean lihtsalt vaeva nägema ja tänu sellele on mul võimalik raskustest välja tulla. Jällegi, mis Treffner on mulle andnud, on see, et ükskõik, kuhu mujale ma nüüd õppima lähen, siis ma olen raskustega harjunud. Treffner on mind treeninud sellele tasemele, et mul on võimalik hoida kooliasjad joone peal ning samal ajal tegeleda asjadega, mis köidavad mind natuke rohkem kui matemaatikas silindri ruumala. Ma arvan, et tuleb pühenduda ja vahepeal mingid asjad, näiteks sõpradega väljas käimine, jätta tahaplaanile ning panna prioriteedid paika ja näha päriselt vaeva.
Milline õppeaine, mille vastu Sul nii suurt huvi pole, on Sulle kooliaastatel raskusi pakkunud?
Ütleme nii, et mul pole sellist asja nagu loomulik intelligentsus loodusainetes, ma pean ikkagi õppima nende jaoks. Bioloogia ja keemia on kindlasti mulle raskusi valmistanud, aga ma olen nendega kuidagi hakkama saanud. Näiteks keemias ma töötan terve tunni kaasa ja bioloogias hakkan juba kolm päeva varem arvestuseks õppima. Kindlasti kõige raskem on minu jaoks füüsika, sest ma lihtsalt ei saa sellest aru. Sellega on vist nii, et isegi, kui ma õpin selleks palju, siis mingeid loogikaasju ei ole võimalik lihtsalt õpikut lugedes selgeks saada.
Kust Sa leiad raskematel hetkedel motivatsiooni, et edasi tegutseda ja asjadega hakkama saada?
See on väga hea küsimus! Ma tunnen, et kooliasjades on mul lihtsalt tuim kohusetunne – ma lihtsalt pean need asjad ära tegema. Vahepeal ma tahaksin, et mul oleks seda kohusetunnet mingites ainetes vähem, et ma pingutaksin täpselt nii palju, et saada normaalne tulemus kätte, ei ole vaja alati perfektsuseni küündida. Rasketel hetkedel ma proovin mõelda sellele, mis ma olen saavutanud ja kuhu minu raske töö on välja viinud. Kui ma tegelen tegevustega, mis mulle päriselt meeldivad, siis ma ei peagi motivatsiooni otsima, sest see paneb mind särama ja põletab seestpoolt.
Rääkides konkurssidest, milline tulemus on Sulle eriti meeldejääv olnud?
See vist sõltub kõige rohkem sellest, kuhu ma tunnen, et ma olen ise enim panustanud. Kümnendas klassis tegime koos Anett Pillmanni ja tollase kaheteistkümnendiku Jonathaniga lavastuse Indreku ja Ramilda loost. Sinna me panustasime kõik nii palju, et kui lõpuks saime seda kooli publiku ees esitada, siis see oli tohutu rahuloluhetk minu jaoks. Meil ei olnud mingit suurt eesmärki, mille nimel me seda tegime, vaid me lihtsalt tahtsime teha teatrit. Sama lugu oli ka eelmisel aastal, kui meil oli Jakobi Mäe Teatristuudio lõpulavastus „Kajakas”. Ma sain seal väga keerulise rolli ja ma nägin tõesti kuu aega selle nimel vaeva, sest ma ei saanud seda tunnetust kuidagi kätte. Lõpuks, kui meil oli esietendus, siis ma tundsin, et nüüd on see roll minu oma. See oli jällegi miski, mis kuidagi oli väga tähtis minu jaoks ja näitas, et kui ma pingutan millegi nimel, siis on kõik võimalik. Sellel aastal olen märganud, et minu hobid ja konkursid on hakanud mulle ära tasuma. Kümnendas klassis ma osalesin monoloogide konkursil, kus ma sain esimese koha. Ma arvan, et kaudselt tänu sellele kutsuti mind sellel aastal õpetajate gala õhtujuhiks. See oli tore uus kogemus ja näitas mulle, et teised inimesed märkavad ka minu tegemisi.
Mis Sa arvad, mis on Sinu edukuse võti?
Ma arvan, et selleks on see, et ei tohi kunagi arvata, et miski tuleb iseenesest kätte. Ma olen väga kaua tegelenud etlusega ja kuna mul on seal hästi läinud, siis paljud inimesed arvavad, et see on sellepärast, et ma olen andekas. Päris nii lihtne see ka pole. Loomulikult on vaja teatavat kübekest andekust, aga tegelikult on kõige selle taga tohutu töö. Ei tohi karta vaeva näha, peab pingutama ja lõpuks kõik kuidagi loksub paika. Isegi, kui mul on ühel korral läinud hästi, siis see ei tähenda, et mul järgmisel korral läheb ka hästi, vaid ma pean ikkagi selle nimel vaeva nägema, pidevalt. Oluline on ka esitada endale pidevalt väljakutseid. Ei tasu rahulduda sellega, et mul tuleb mingi asi hästi välja. Jällegi tuleb mõelda, kuidas ma saaksin ennast veel parandada. Selles mõttes on Treffner hea, sest ma esitasin endale väljakutse, kas ma olen võimeline hakkama saama ka loodusklassis, kus on keemiat ja bioloogiat hästi palju. Ja siiamaani olen olnud võimeline!
Kui mõtled edasise elu peale, siis millised on praegusel hetkel Sinu tulevikuplaanid?
Noh, mul on neid igasuguseid. Sellest ma olen aru saanud, et võib-olla ma ei hakka loodusainetega süvitsi tegelema. Ma tahaksin oma elu kuidagi kultuuriga siduda. Noh, oleks tore, kui saaksin kunagi näitlemisega tegeleda, nii et selle eest saab ka palka. Samas ma annan endale aru, et see ei ole nii lihtne, ja sinna kooli, kuhu ma tahaks minna, on väga raske sisse saada. Ma mõtlen endale pidevalt varuvariante välja ja neid on küll igasuguseid. Alates sellest, et võiks tegelikult saada ka kiirabiarstiks, isegi, kui ma kardan verd. Või siis minna kuskile Idamaadesse ja saada ninjaks. Ma praegu vaatan jooksvalt, kuidas läheb.
Mida Sa soovitad inimestele, kes alles otsivad enda teed?
Ma arvan, et tuleb võimalikult palju ringi vaadata. Ei tohi kunagi mõelda, et vot ma kaheksandas klassis tunnen, et näitlemine on just see, millega mina hakkan tulevikus tegelema. Ei tasu sellele kõiki lootusi panna, vaid tuleb ikkagi vaadata ka teisi valdkondi. Noh, muidugi ma soovitaks ka, et võimalikult palju võiks teatris käia. Ma tunnen, et see on minu silmaringi hästi palju avardanud. Tänu sellele olen puutunud kokku nii paljude erinevate inimestega. Teatrietendustest saab nii palju kogemusi, saab nii paljude uute asjade kohta teada. Ja jällegi, mitte karta vaeva näha! Tõesti! Mulle tundub, et tänapäeval eeldavad inimesed, et elu peaks olema mugav ja kerge, ning pingutamist üritatakse vältida. Aga kui oled sellega harjunud, siis tuleb see kuidagi naturaalselt.
Kommentaarid